Sain järjekordse põneva kirja
November 16, 2009
Tere kõigile,
Järgnevas kirjutises avastate resümee nn AH1N1 gripi pandeemist.
Seda informatsiooni on raske uskuda , seda levitab J-J Crèvecoeur. Info on võib olla tähtis ja jagage seda võimalikult paljude inimestega, et igaüks oleks informeeritud ja tal oleks võimalus tegutseda või mitte.
Béatrice Bartoli
From : Jean-Jacques Crevecoeur [mailto:promethee@videotron.qc.ca]
Eelnev märkus : saadan selle kirja oma enda initsiatiivist. Ma ei teeni kellegi huvisid ja teen seda vabatahtlikult. Teisalt ma ei palu Teil mind uskuda sõna-sõnalt. Ma kutsun Teid vaid kasutama igaühe enda arukust ja saate ise teha omad järeldused.
A H1N1 gripi pandeemia :
On jäänud vähe aega, et ennast kurssi viia ja mobiliseeruda. Kuu aja pärast on liiga hilja…
Nagu järjest enam südametunnistusega inimesi olen täielikult pühendanud oma aja sellele toimikule, et rääkida valedest ja manipulatsioonidest. See on minu pühendumus…
Omalt poolt palun Teie osalust : levitada seda infot oma kontaktidele, blogides ja interneti saitidel. Teie elu on mängus.
Kui saite selle kirja otse kelleltki siis võite ennast registreerida järgneval aadressil, et saada ka uut infot :
promethee@videotron.qc.ca
Daamid ja härrad, kallid sõbrad,
Lubasin Teid informeerida ja teen seda. Oodates mu esimese video välja tulekut kirjutan meili, sest see on mulle oluline. Kuna päevad on loetud. Sellel kirjal on kaks eesmärki.
Esimene eesmärk: Tahan meelde tuletada Montreali erakorralise konverentsi aega, mis toimub laupäeval 12 sept. See kongress on esimene Tervishoiu vaba valiku teemal. Euroopas saate jälgida asetleidvat konverentsi otse neti kaudu või hiljem internetis.
Konverentsi tutvustus: http://www.youtube.com/watch?v=NbMWPTM2yhs
Tundes hästi nii Põhja-Ameerika ku ka Euroopa tervishoiupoliitikat kinnitan, et ka Euroopa elanikud leiavad palju vajalikku infot, mis kohandub nende reaalsusega. Vaid seadused ja minsitrite nimed on teised, aga need on samad farmaatsiafirmad, mis sunnivad peale oma seadusi (mis on nende loodud ja ei jäta valikuvõimalusi) poliitikutele, kes on vaid marionnetid jat ankistid. Kui soovite teada saada, mis Teid ootab järgmistel kuudel ,siis palun võtke aega seda konverentsi kuulata. Mängus on Teie tervis, vabadus ja elu.
Et ennast kurrsi viia, registreerige ennast järgneval aadressil: http://www.tele-sante.com/conference_flcs_12sept09_webdiffusion.html
Ja kui te usute veel naiivselt, et kohustuslik vaktsineerimisprogramm ei saa tegelikkuseks, siis ma kutsun Teid vastama küsimustele, mida ma endale olen esitanud ajast, kui tegelen seagripi toimikuga. Selline on selle kirja teine eesmärk : Jagada teiega arvukaid küsimusi selle H1N1 pandeemia suhtes ja kutsun Teid vastama nendele ise ja tegema omasid järeldusi.
· Miks, Madame Bachelot (Prantsusmaa tervishoiuminister) küsis 2009. a. veebruari alguses konstitutsiooni seaduseloojatelt ,memo järgmisel küsimusel : Kas kogu populatsiooni sundvaktsineerimise programm on ebaseaduslik või põhiseaduse vastane? Selle peale vastasid eksperdid, et erakorraline tervishoiualane olukord on piisav põhjus jätta kõrvale indiviidi vabadus !
· Miks Maailma Tervishoiu Organisatsioon muutis 27. aprillil 2009. pandeemia määratluse? Varemalt, selleks, et deklareerida pandeemiat olid nõuded palju karmimad! Nüüd piisab vaid, et haigus on avaldunud kahes riigis, mis on MTO piirkonnas.
· Kuidas on võimalik, et seagripi vaktsiini patent registreeriti 2007. aastal (palju varem kadunud kuulsa Hispaania 1918 aasta gripiepideemia kadunud viiruse taasilmumisest ) ?
· Millise kokkusattumuse tagajärjel président Sarkozy sai eelaimduse allkirjastada investeerimis lepingu summas 100 miljoniteurot 9. märtsil 2009., et ehitada gripi vastase vaktsiini tootmise tehast? Ja arvake, kus! Mehhikos, seal kus just pandeemia algas!
· Miks meedia ega ükski ekspert ei tuleta meelde, et tavaline gripp tapab iga aasta 250.000 – 500.000 inimest s.t. üle 1.000 surnu päevas (need on MTO avalikud andmed) ?
· Miks maailma meedia korrutab iga päev, et A H1N1gripp põhjustab massilist suremust, kuigi faktid näitavad, et tegu on tavalise gripiga (vähem tõsine haigus, kui sesoonne tavaline gripp). Seagripp tekitas vaid 2000 inimese surma 5 kuu jooksul ,kui samal ajal tavaline gripp tekitas 200.000 surmajuhtumit !
· Miks vaatamata suremuse arvudele (2.000 vs 200.000) enamus riike tellisid tohutuid koguseid, sadu miljoneid annuseid vaktsiine ja seda alates juunist 2009. ?
· Teisiti öeldes, miks pannakse paika erakorralisi meetmeid sellel aasta, kuigi gripilaine on vähem virulentne kui eelmistel aastatel ? Mis faktide põhjal on õigustatud selliseid otsused ,kui pole midagi erakorralist ?
· Miks erakorralised seadused (sõjaolukorra seadused) on rakendamisel juba enamustes riikides (ilma, et nende sisu oleks avalikustatud) ?
· Miks veebruaris 2009 kutsus valmisolekule Prantsuse Siseminister kõik reservsõjaväelased ja sandarmid (tsiteerin) : « suured sotsiaalsed rahutused on ette näha 2009. a. suve lõpul » (s.t. septembris ?)
· Miks Ameerika sõjavägi on valmisolekul kogu USA territooriumil ?
· Miks üle 800 koonduslaagri on viimastel aastatel ehitatud USA territooriumile (momendil on need tühjad)? Miks neid haldab FEMA (Federal Emergency Management Agency), kes sekkub suurte katastroofide puhul USA territooriumil (nagu tsüklon Katrina puhul) ?
· Miks sadu tuhandeid kirste on erinevates osariikides ladudes seismas ja miks igas maakonnas on kaevatud ühishauad?
· Miks 600 Suurbritannia neuroloogi said 29 .juulil 2009. Konfidentsiaalse kirja Health Protection Agency (HPA) poolt, kes neid kutsub olema eriti ettevaatlik Guillain Barré sündroomi tulevase arvukuse tõusu suhtes (väga tõsine degeneratiivne neuroloogiline haigus, mis vallandub valdavalt pärast vaktsineerimist) ? Ja miks see sama agentuur ei ole teavitanud inimesi, kes « saab kasu » sellest vaktsineerimise kampaaniast?
· Kuidas on võimalik, et 5. märtsil 2009., firma Baxter nakatas 72 kg vaktsineerimismaterjali, segades H5N1 linnugripi viiruse ja H3N2 tavalise inimese gripi viirusega enne kuude erinevasse riiki saatmist ,kas turvameetmed tagavad õnnetuse välistamise ? Võimatu , see tegu on tahtlik. Seda kinnitas mulle üks bioloogia professor.
· Miks meile ei räägita, et gripivaktsiin – mis on olemas juba 40 aastat – ei ole andnud kunagi positiivset toimet selle haiguse vältimiseks ja toimib isegi vastupidiselt ? Rahvusvaheline uuring on näidanud, et vaktsineeritud populatsioonis on haigestumisi rohkem kui mitte vaktsineeritud grupis.
· Miks varjatakse meie eest, et 1918. aastal surid vaktsineeritud inimesed Hispaania grippi ja ellu jäid mitte vaktsineeritud ? Sellest võiks järeldada, et nad surid vaktsiini tagajärjel, mitte gripi tagajärjel ?
· Kui vaktsiinidel on nii vähe kõrvaltoimeid, kuidas siis tervishoiuinstantsid seletavad, et Prantsusmaal sclerosis multiplekside arv tõusis 25.000 –lt 85.000- deni pärast B hepatiidi vaktsineerimise kampaaniat?
· Miks varjatakse, et kõik XX saj. epideemiad on tekkinud pärast vaktsineerimiskampaaniaid?
· Miks lubatakse lisada tulevasele H1N1gripi vaktsiinile lisaainet nagu skualeeni (proportsioonis üks miljon rohkem – ma kontrollisin üle arvutused kuna ma ei uskunud seda!) kui samas USA esindajate koda tunnistas, et see on Golfi sündroomi põhjustaja, sündroom, mis tekitas 180.000 GI haigestumise (25 % sõjaväelastest) ,pärast antraksi vastest vaktsineerimist? Märkus : skualeen on ära keelatud föderaalkohtuniku poolt alates 2004. aastast!
· Miks esimesed populatsioonid, keda vaktsineeritakse on rasedad ja lapsed ,kui tvaliselt on vanurid sihtgrupiks ? Viimaste puhul pidi neil olema immuunmälu Hispaania gripi suhtes !!!
· Miks usaldatakse sundvaktsineerimise protseduurid vabatahtlikele üliõpilastele või sõjaväelastele ja mitte arstidele ?
· Miks ükski arst ega haigla ei saa vaktsineerida? Kas nad kardavad valetsertifikaate?
· Miks 50 % Inglismaa arstidest keelduvad vaktsineerimisest uue vaktsiiniga ? kas nad ei usalda uue vaktsiini ettevalmistamisprotseduuri ?
· Miks tutvustatakse Tamiflud kui tõhusat viirusevastast preparaati ,kuigi kõik selle toote kasutamise kampaaniad on osutunud mitte tõhusateks ? Lisaks tekitab see ravim mitmeid psühholoogilisi ja neuroloogilisi häireid, kuni enesetappudeni välja, inimeste hulgas kes seda tarbivad.
· Miks tervishoiu instantsid – kes tahavad meile head ja kaitset – lubavad uut tüüpi vaktsiini, mida testitakse otse sadade miljonite katseloomade peal (s.t. meie) ilma, et tavapärast turulelaskmise protokolli oleks järgitud ja ilma ühegi ohutuse garantiita ?
Ma võiksin niiviisi jätkata tundide viisi aga lõpetan siin, sest järgenavd küsimused oleksid samas suunas. Momendil pole mul aega lisada kõiki viiteid (le Monde, le Figaro, le Daily Post, le Journal du dimanche, jne) ja ametlikke kodulehekülgi (MTO, Baxter, Aventis, Sanofi-Pasteur, jne.) ning vaktsineerimispooldajate omasid, kellega ma konsulteerisin ! Leiate kõik minu koduleheküljel sept. kuu lõpul.
Aga ma vannun oma südametunnituse nimel, et kõik küsimused tuginevad ainult avalikult kättesaadavate dokumentide infole (dok., mis on kättesaadavad kõigile). Need ei ole suurtest vandenõuteooriatest kantud oletused ! On oluline iseendale esitada selliseid küsimusi ja nendest ka järeldusi teha !
Minu poolt on see tehtud ja ma võtsin oma seisukoha.
Teisiti õeldes – niikaua kui mind ei sunnita oma suud kinni panema – jätkan informeerismist.
Siinkohal on veel üks küsimus, mille ma siinkohal esitan ja millele ma ka vastan, sest paljud lugejad ei saa sellest aru (sain just sadakond meili ühe nädala jooksul !!
Küsimus on: Kuidas nii ohutu viirus saab hakata tapma miljoneid inimesi ? See on miljoni dollari küsimus!!!
Tegelikult on möödunud pandeemiate ajalugu see, mis annab meile vastuse.
Retsept on lihtne
(12 etapiline ja see on juba 1918 aastal edukalt läbiproovitud )
1. Teavitatakse, et uus gripp tekkis Mehhikos ja see on väga tõsine, sest loomaviirus nakatas inimese!
2. Siis teavitatakse, et 350 surmajuhtumit on ühe nädala jooksul ,aga siis parandakatse, et 8 surmajuhtumit. Kõik on endale meelde jätnud, et on palju hukkunuid kohe epideemia alguses (kas see Teile midagi meelde ei tuleta : 11 september teavitati TV-s, et 40 – 50.000 surnut Twin Towersi tornides – see õigustas ristikäiku Kurja jõudude vastu ja siis parandati surnute arv 2.974-ni) ;
3. Teavitatakse meedia abiga, et see jube viirus levib uskumatu kiirusega kogu planeedil (samas, kui ükski labor ei oma antud viiruse tüve, et kinnitada, et tegu pole tavalise gripiviirusega – tunnistatakse ka, et seagripp ei oma tavalisest gripist erinevat sümptomaatikat – kuidas nad siis loendavad haigestunuid ???) ;
4. Viiruse vähese virulentsuse tõttu räägitakse, et see nn hea viirus,mis (lõpuks) hakkab muteeruma ja muutub VÄGA kurjaks ja teame, et see muutumine toimub kindlal kuupäeval (vaktsiinide väljalaske kuupäeval, nagu kokkusattumus!) ;
5. Selle aja jooksul valmistatakse ette tooteid laboratooriumides, mida nimetatakse vaktsiinideks ja milledes segatakse kaks seagripi tüve, 2 linnugripi tüve ja üks inimesegripi tüvi (täesti plahvatusohtlikuks kokteiliks kui seda süstida kehasse!). Lisaks (suuremas koguses, kui muidu) lisatakse adjuvante (elavhõbe, alumiinium ja skualeen), kõik tuntud oma toksilisuse poolest.
6. Veidi enne nn vaktsiinide väljalaset (mis on siinkohal tegelikult bioloogilised relvad), meedia teavitab, et gripijuhtumite arv on suurenenud. Isegi kui arstid kontrolliksid , kas on tegu sama gripitüvega, on inimkond nii hüpnotiseeritud, et ta ei mõtle enam kaasa. Inimesed on kindlad, et teavitatud muteerumine toimub.
7. Hõigatakse maha ka, et koheselt ei saa vaktsiini ja, et vaid õnnelikud saavad koheselt vaktsiini. Teised peavad ootama kuni 4 kuud päästvat vaktsiini! NB ! sündmuste kronoloogias oleme siin.
8. Alates esimeste bakterioloogiliste relvade – vaktsiinide nime all – hirmunud rahvas jookseb ennast vabatahtlikult vaktsineerima spetsiaalselt selleks ettevalmistatud keskustes (mis on hallatud sõjaväe poolt). Siin Kanadas inimesed juba registreeruvad ootenimekirjadesse, et nad oleksid kindlad, et saaks esimeste seas vaktsineeritud!
9. Koheselt pärast vaktsiini manustamist – laborite poolt hoolikalt ette valmistatud vaktsiin – toob kaasa mutatsiooni ja erinevate tüvede rekombineerimise patsiendi kehas ,muutes viiruse äärmiselt surmavaks. Samala ajal vaktsiini lisaained nõrgestasid immuunsüsteemi. Tamiflud kasutatakse, et tekitada lisainfektsioon (mitmes riigis juba täheldatud juhtumid), mis toob kaasa koheselt inimese surma. Tagajärg : tekib tuhandeid surnuid esimeste vaktsineeritute seas.
10. Siis meile öeldakse, et kahjuks, see mida kartsime juhtuski : viirus muteerus surmavaks vormiks. Surmajuhtumeid seletatakse viirusnakkusega ja mitte vaktsiiniga, mis peaks meid kaitsma. Elanikkonnas tekib paanika ja nõutakse, et neid vaktsineeritaks kiiresti.
11. Hinnates tervishoiu olukorra tõsidust ja sellega kaasnevat ärevust ühelt poolt, nende poolt, kes tahavad vaktsiini ja teisalt, kes süüdistavad tervishoiuinstantse genotsiidis, kuulutatakse välja erakorraline olukord kõikides riikides ja hakatakse rakendama sundvaktsineerimist.
12. Need, kes keelduvad vaktsineerimisest peavad peitu minema piisavalt kauaks või siis neid suletakse koonduslaagritesse, mis on juba sellel otstarbel ehitatud.
Selle stsenaariumi kirjutan Teile vastu 9-10 septembri ööd 2009. Ma ei tee seda rõõmsa südamega.
Ma tean, et osad teist heidavad mulle ette, et külvan paanikat, mis on juba tekkinud valgustatud eliidi seas ja lõpuks mängin kaasa nendega, keda ma siin taga räägin. Siinkohal tsiteerikisn Jeesus Kristuse lauset (kuigi ma ei ole enam ühegi usulahu liige): « Te saate teada tõest ja tõde teeb teist vabad inimesed! » (Jean 8:32).
Ma kingin Teile oma viie kuu jooksul loetu resümee (2 kuud täis töö ajaga). Minu eesmärk on dekodeeriga info, mida meie eest varjatakse (kuigi see kõik on avalikult kättesaadav – uurige ise Google-ist ja te näete!), et te ei alluks paanikale, kui massisurmad algavad. Ja, et te saaksite aru, mis on tulevaste sündmuste reaalne põhjus.
Nüüd küsite, mida me teha võime ? Hetkel leian, et oluline on seda infot levitada. Printige see info, lühendage seda kui see tundub liiga pikk ja andke see edasi kõikidele tuttavatele, sõpradele. Kui olete lapsevanemad siis tehke kohe vastupanu komiteed sellele genotsiidiplaanile. Kolme nädala pärast on liiga hilja. Te peate teadma, et koolid suletakse, lapste vaktsineerimiseks. Kui te ei organiseeru nüüd kohe ,siis 28. septembril on liiga hilja, see on kuupäev kus plaan hakkab toimima. Rääkige kõigile politseinikutele, keda teate ,kuna neid hoitakse ka teadmatuses (neid ei vaktsineerita sama vaktsiiniga kuna nad ei tohi haigestuda!). seletage neile, et nad osalevad – endi teadmata – elanikkonna kavandatud genotsiidis. Tuleltagem meelde, et natsid said nii palju Prantsuse elanikkonda viia surmalaagritesse, kuna neid aitas Prantsuse politsei, kes ei saanudki aru, mis toimub. Rääkige oma poliitikutest esindajatega, sest ka nendest enamus ei tea, mis toimub. Paluge neilt, mitte koostööd teha, saboteerida plaan, hävitada elanikkonna andmebaasid, et vaktsineeritute ja mitte vaktsineeritue loendus oleks keerulisem.
See tegevus peaks olema esmane kuna see on ainuke võimalus läbi kukutada see plaan tuues kokku teadvaid inimesi. Kas Gandhi ei öelnud: «üks teadlik ja kahe jalaga maas inimene on palju ohtlikum võimule kui 10.000 teadmatuses ja uinunud indiviidi. » Olen selles veendunud.
Teisalt ärge kaotage oma aega kõrgel positsioonil olevate juhtidega, meediaga ja farmaatsia laboratooriumite kinni makstud ekspertidega. Ärge kaotage oma aega ka skeptikutega , väikse ekraani kummardajatega, kelle ainuke usk on meedia evangeeliumid. Olge ettevaatlik isegi nende reaktsioonidega kuna nad võivad Teid süüdistada, et tahate neid tappa rääkides mitte vaktsineerimisest .
Ja kui teil tekib hirm lugedes minu kirja siis muutke see hirm tegudeks, liikumiseks. Niiviisi on ühiskond teinud edusamme oma evolutsioonis : muutes tulehirmu tule kontrollimiseks ,mõtles inimene välja tehnika. Siinkohal on panus suur : muutes oma surmahirmu saate minna uude dimensiooni, uude vibratsiooni. Tuletagem meelde, et me ei ole materjaalsed olendid, kes kogevad spirituaalsust. Oleme spirituaalsed olendid, kes kogevad elu läbi reinkarnatsioonide.
selline on kingitus, mida pandeemiaga seotud plaan meile annab 2009. aasta lõpus. Kui oleme väljakutse tasemel (tean, et oleme) siis antud vaktsiin saab olema meie tarkade kivi ja muudab meid alkeemikuteks, et teostada midagi suurt.
Jääme kahe jalaga maa peale ja teadlikuks.
Tervitades.
Jean-Jacques Crèvecoeur, Montrealist, 10 sept. 2009.
Nad on nii naljakad :)
November 10, 2009
Mind täitsa huvitab kohe, mis see idioot ise asjast arvab, kes Reporterile oma politseiraadio parseldas. Et kas tal on uhke tunne või siis jällegi häbi? Saaksin mõnusalt jälle tõdeda, et rumaluse peaks Eesti rahvusspordiks kuulutama.
Mitte et see mind üllataks. Oi ei, loomulikult mitte. Kroonikas käib ka nii, et kui keegi ajakirjanikest (kes kõik küll vist fotokaga ringi tuhlavad) midagi enda jaoks põnevat näeb, siis tehakse klõps ära. Ja ilmutatakse Kroonikas loomulikult silmakirjalikult valetades “lugeja pildi”, või muu taolise all.. Niimoodi üritatakse vastutus lugeja kaela ajada. Vot sellised sarved saad sa lugejana! 
Aga eks kõigest pikemalt raamatus.
Naljakas on muidugi see salgamine ja valetamine, et kui viga ei julgeta tunnistada siis näidatakse näpuga teise peale: “Too kaameramees (kes politseiaparatuuri omas) polnud üldse meie lepinguline töötaja!” või siis loomatapu teles näitamise peale, et: “Vabandame, me enam ei tee!” (Ehk siis selles kuus enam tõepoolest ei tee).
Mis aga mulle huvi pakub on see, et meelelahutusajakirjade peatoimetajad ja ajakirjanikud ei taha (või ei julge?) kuidagi tunnistada, et nad avaliku elu tegelased on! Ja kui nende tegemisi lahkama hakatakse, siis tõmbuvad nende munad kõhuõõnsusesse ja julget hundi rinda katab korraga heleroosa kananahk… Hmm… No igatahes vahet pole. Tahavad nad seda või mitte aga nad on avaliku elu tegelased ja kõigil, keda huvitab, on õigus omada arvamust selle kohta, milline peatoimetaja armastab narkootikume, kes alkoholi, kes himustab oma töötajaid, kes kannab alalõpmata imelikke plätusid, kes on elanud koos prostituudiga, kes ründas rasedat naist jne.jne…
Pealegi on see kõik ilmatuma põnev! Onjä?
Mina olen selline vaikne ja tagasihoidlik pubekas, seega mind küll veidi veel huvitab seesugune seep ja seltskonnaglamüür. Ning kuna Eesti “staaritaevas” (jeh, kui nõme sõna) on nõnda läbi ja risti “läbi tõmmatud” siis mõjuks värske veri ajakirjanike, peatoimetajate ja muude “meedia voolijate” persoone lahates päris värskendavalt.
Tore, et Reporteriga on algust tehtud. Jääme ootama uusi uudiseid meediategijate rindelt!
Ja tänud reklaamitegijatele, blogi külastatavus boostib taas!
Vabandan, tõepoolest
November 9, 2009
Okei, nüüd on piinlik. Puhkasin päris intensiivselt. Elasin jõudeelu (Kroonika tegija Margus Müili lemmiksõna), teenisin hõlptulu (Liisu lemmiksõna) ja tundsin ennast lihtsalt paganama hästi. Kuid SIIS - Siis tulin tagasi ja hakkasin jälle tööle.
Uundused tulemas seoses pressiteadeteportaali www.lass24.ee -ga ja no ilmselgelt vast kõige suurem sünnitusvalu (ja see pole isegi ilukirjandus!) seoses raamatuga.
Mis aga nüüd…aga nüüd…
ON VALMIS!
Esikaas sai kõva.
Ja millega järgnevad muidugi jälle töösed tegemised, ehk nõuab üks esitluspidu…teine kolmandat…
Aga kui poodidesse jõuab, annan märku.
Teeme plaane.
oktoober 27, 2009
Mis te arvate, kui võtaks ette sellise reisi?
Ma pole suurem asi Painti- pro.
Marsruut on küll suhteliselt suvaliselt kaardile tõmmatud aga eesmärgiks oleks just see piirkond üle vaadata. Muu Euroopa on juba risti-rästi läbi täheldatud ja nüüd võiks püüda keerata ajakella veidi sinnapoole, kus noorukid pole veel nii rasvunud ja naistel pidid olema seljad karvased.
Ok, las ma tegin selle halva nalja.
Igatahes, plaan oleks selline. Alles ma reklaamisin siin “ainult nende asjade tegemist, mis meeldivad” ning nüüd tuleks siis üks suuremat sorti “meeldiv asi” korda saata. Selle reisi näol siis.
Kaart lõpeb noolte juures seetõttu, et edasi läheb tee laevaga Küprosele. Kaks värvivarianti seetõttu, et üks võiks olla mineku- ja teine tagasitee. Võimalik ka, et tekib soov auto treila peale saata ja ise koju lennata, aga selle võimalusega me praegu ei arvesta, ok.
Tuleb mõelda.
Kärt ütles, et kaart on jama, marsruut on jama ja üldse võiksin ma sellise jutuga kodus istuda. Kärt teeb uue kaardi ja siis me lähme avastama.
Tähelepanek: Uued äriideed ning kes võiks pöörduda jumala poole.
oktoober 26, 2009
Inimesed on leidlikud ja tänasel päeval on hakatud raha tegema tuttavate ja sõprade (miks ka mitte pereliikmete) maha müümisega.
Mulle kirjutas e-maili kodanik, kes pakkus müügiks kompromiteerivat materjali ühe Eesti patustanud “meelelahutusväljaande” peatoimetaja kohta.
Mõned ajad tagasi küsis üks paberlehe töötaja minult vastutasu info eest. Küsimus kõlas, et “mida ma talle omaltpoolt pakkuda saan?” Lubadus oli avaldada ajakirjaniku nimi, kes inetu artikli taga oli.
Oi-oi.
Eesti on nii tillulillukene, et õnneks saab kõike tasuta. Iseasi kas selle infoga midagi peale hakata on. Mind pikas perspektiivis ei huvita see üldse, kui keegi oma alluvaga nagistab või prostiga koos on elanud.
Põnevaks lähevad aga asjad siis, kui peatoimetaja kriminaalselt käituma hakkab, näiteks oma töötajaid alusetult (nende teadmatust ära kasutades või neid lihtsalt idiootideks pidades) kohtuga ähvardab. Selline asi toimub muideks ühes Eesti “meelelahutusajakirjas”, mis meelt kohe üldse ei lahuta.
Peatoimetaja ähvardab oma endisi ja praeguseid töötajaid kohtuga, süüdistab neid info lekitamises, sunnib või on sundinud neid töölt lahkuma jne.jne
Peale selle, et taolisi peatoimetajaid töövaidluskomisjon nahutada võiks, saaks ähvardaja anda ka politseisse. Selline käitumine peaks saama karistatud.
Aga igaljuhul on see jällegi tore raamatumaterjal, mida mul muudkui koguneb ja koguneb nii et varsti peab kohe teise osa trükki andma. Viimasel nädalal olen saanud kõnesid ka avaliku elu tegelastelt, kellel on pretensioone teatud väljaannete või peatoimetajate töömeetodite kohta.
Vahepeal nägi mind Kroonika ajakirjanik unes. Kirjutas sellest oma blogis. Päris naljakas, kuidas nad ei saa ega saa minuta. Kirjutavad, kuidas Lassist ja Hiltonist kirjutab ebakvaliteetne ajakirjandus ja siis näevad minust märgasid unenägusid. Mul on sellele pühendatud raamatus ka väike lehekülg – silmakirjalikkus, on teemaks, muide.
Kuigi on ka variant, et nooruke ajakirjanikuhakatis seda oma blogis teps mitte enda soovil ei kirjutanud…siis on tõenäoline ka see, et ta seda siiski tegi. Preili Getter Lukjanov kuulutas juba ammu mingis Õhtulehe artiklis (kus temast kirjutati kui kellegi muusiku pruudist), et “Minust ei saa järgmine Liis Lass!”, mis tõestab seda, et obsessioon minu näol on tal peakeses laagerdunud juba ammu.
Mina küll ise ei näinud, aga üks India kalur nägi unes, kuidas Getter Lukjanov rase oli. Kui kalur nägi õigesti, siis palju õnne Getter!
Kes tõenäoliselt mind samuti unes näeb on lihtsa zurnaali vedaja salapärane härra Y, kes kardab, et ma oma raamatus temast kui seksuaalperverdist, narkomaanist ja alkohoolikust räägin. Ausalt, ta tegi mulle isegi vastava kirjaliku kirja, kus ta kinnitab et tema seda teps mitte pole ja mina lõpetagu temast kirjutamine!? Paranoia missugune – härra tegi avalduse isegi Andmeakaitse Inspektsiooni! Ma arvan, et Tarbijakaitsese Ametisse tuleks ka pöörduda. Ja kindlasti ka Avaliku Sõna Nõukokku ja miks mitte ka WordPressi blogisid haldavasse kontorisse.
Aga minu isiklik soovitus oleks salapärasele härrale, et pöörduda ikkagi jumala poole. Aga see selleks. Ma ei usu, et sellise karmavõlaga nagu ainult salapärase väljaandja salapärasel härral saab olla, üldse lunastus saabuks. Ikka puhastustuli va põrguväravate taga.
Ma vahepeal mõtlesin, et kirjutan sellest, kuidas mulle väga meeldis film “Pangarööv“, kus ka ise imetillukese rolliga käe valgeks sain, aga kuna tempo pressib peale, siis pidin raamatuasjad üle vaatama. Ja siis ikka ja jälle meenus see, kuidas salapärane härra ajakirjanik mind ähvardas ja AKIsse kaebas. 
Utsa tupsu, Y-ikene, alles see ju oli kui sa mulle nii toredaid meile saatsid ja rõhutasid, kuidas minu kaeblemine sinu artiklite peale on alusetu ja põhjendamatu…ja kuidas kõik on jokk. Mis siis nüüd on juhtunud? Miks sina kaebled? Ära ka kaeble, las ma pean oma blogi nüüd. Ja las ma kirjutan oma raamatut nüüd.
Selle tõsiasjaga peab nüüd lihtsalt leppima.
Mõista-mõista, missseeeonnn
oktoober 26, 2009
Mõtlesin, et kergitan natuke saladuseloori:
http://publik.delfi.ee/news/kuum/article.php?id=26437071&l=fplead
Issanda kirju loomaaia häbiplekid ja whatnot.. komöödia jätkub! :)
oktoober 21, 2009
Ma ei tea miks keegi minu jaoks tundmatu Pauligi presskannukohv mind enda kirjadega spämmib aga ju ta soovib, et ma need oma blogis avaldaksin.
Presskannukohv saadab Lass24 portaali tihti enda kohta uudiseid, mis aga kuidagimoodi pressiteadete portaali kontseptiga ei sobi. Nagu ei sobi kahjuks ka Arnold Oksmaa lustakad lood tema muusikukarjäärist ja naiseotsingutest. Aga palun, püüan siiski vastu tulla:
fromPresskannukohv to me:
to”liis@lass24.ee” <liis@lass24.ee>
dateWed, Oct 21, 2009 at 3:43 PM
subjectFwd: RE: RE: RE: RE:
hide details 3:43 PM (1 hour ago)
Tere,
mis põhjusel Liis Lass pildiajakirja meestegijat mustab oma blogis?
Kas asi on suures vihas pildiajakirja vastu ,et pildiajakirja Liis Lassi ei reklaami enam?
Presskannukohv Õlumaalt
—– edastatud kiri on lisatud —–
Presskannukohv, minul ei ole musta minevikku.
Kui olin noor üliõpilane, siis vahel ikka õlut jõin.
Aga see oli ammu-ammu!
Tervitades
Y
—–Original Message—–
From: presskannukohv to me:
Sent: 21. oktoober 2009. a. 15:32
To: Y
Subject: Re: RE: RE: RE:
Jah ,avastasin nüüd isegi selle ,et see värk on ta blogis ning portaaliotsingusse nime sisse lüües ei anna see tulemust paraku.
Tavaliselt ma tema lehekülge ei külasta ning sellega kursis pole ,aga seoses valimistega tahtsin näha ,et kas ta minuga seoses ka midagi üles pannud on.
Kui sul musta minevikku pole ,siis pole ju probleem Liis Lass laimamise eest kohtusse anda ,või kuidas?
Mind solvas Tori vallavalitsuse ees näiteks Keskerakonna liige Silver nimetades mind “looduse häbiplekiks” ning mina saatsin selle kirjavahetuse Eesti politseile ning ka Keskerakonna juhatusele ning ootan neilt vastust. Üks asi on nimetada mind selliselt ,teine asi aga tuua avalikkuse ette selliseid asju ,mida Lass tõi.
Kuidas solvamise ja eetikaga asi Eesti Vabariigis on?
Presskannukohv
—– Algne kiri —–
Kellelt: Y
Kuupäev: 21.10.2009 15:21:43
Kellele: ‘Presskannukohv
Pealkiri: RE: RE: RE:
> < HTML PUBLIC “-//W3C//DTD HTML 4.0 Transitional//EN”>
>
>
>
>
>
>
> need lood on selles osas: liis lassi blogi, ja seda vist
> otsingus ei olegi.
>
> —–Original Message—–
> From: Presskannukohv
> Sent: 21. oktoober 2009. a. 15:19
> To: Y
> Subject: Re: RE: RE:
>
>
> Kuidas siis?
> Igast arvutist peaks ju asju ühtemoodi nägema ,või kuidas?
> Miks mina endast lugu seal näen kui enda nime sisse löön ,aga
> sinu nime sisse lüües ei näe midagi?
> —– Algne kiri —–
> Kellelt: Y
> Kuupäev: 21.10.2009 15:15:42
> Kellele: Presskannukohv
> Pealkiri: RE: RE:
>
> > < HTML PUBLIC “-//W3C//DTD HTML 4.0 Transitional//EN”>
> >
> >
> >
> >
> >
> >
> > mina küll enne nägin kõiki neid lugusi.
> >
> > —–Original Message—–
> > From: Presskannukohv
> > Sent: 21. oktoober 2009. a. 15:16
> > To: Y
> > Subject: Re: RE:
> >
> >
> > Mulle tundub ,et preili Lass on kõik sinuga seotud
> lood
> > oma portaalist maha võtnud ,sest kui sinu nime otsingusse
> sisse
> > lüüa ,tuleb teade ,et ei leitud midagi. Järelikult sinu
> > nime pole enam üheski tema portaalis avaldatud ning ka arhiivi
> > pandud
> > loos sees ,või kuidas?
> > Kui Presskannukohv otsingusse lüüa ,tuleb see lugu ette ,mida ta
> > minult talvel avaldas seal. Vaata ise ,et veenduda minu
> öeldus.
> > Presskannukohv
> > —– Algne kiri —–
> > Kellelt: Y
> > Kuupäev: 21.10.2009 13:05:05
> > Kellele: ‘Presskannukohv
> > Pealkiri: RE:
> >
> > > < HTML PUBLIC “-//W3C//DTD HTML 4.0 Transitional//EN”>
> > >
> > >
> > >
> > >
> > >
> > >
> > > Aga Presskannukohv, millist artiklit sa konkreetselt silmas pidasid?
> > > Preili Lass on seal minust ju lugematul hulgal halbu
> artikleid
> > > kirjutanud!
> > > Y
> > >
> > > —–Original Message—–
> > > From: Presskannukohv
> > > Sent: 21. oktoober 2009. a. 11:19
> > > To: Y
> > > Subject:
> > >
> > >
> > > Paistab ,et minu “torkimisest” oli kasu ka ,sest Liis Lassi
> > > blogis enam seda sind mustavat lugu üleval pole.Lõin
> > otsingusse
> > > Y nime ning ei leidnud midagi sealt.Kui
> otsingusse
> > > lüüa seal minu nimi ,võib leida arvamusloo ,milles Liis
> Lassi
> > > taolisi seltskonnadaame
> > > maha teen ning seal on mind Anu Saagimiga kokku pandud
> fotole.
> > > Presskannukohv
Jumal juhata vaimust vaeseid ja halasta minu e-postkasti peale.
Tuleme tööle, mõtleme välja, saadame trükki!
oktoober 21, 2009
Otseloomulikult ei ole ära toodud ka artikli autorit..
Ma olen muidugi kaugel sellest, et olla Õhtulehe fänn, kuid verd tilkuva südamega lisan siia lingi, mis näiteks minu paneb küsima küll… et kas Kroonika ei vali enam üldse millest kirjutab?
Teavitage teisi oma pressisündmusest!
oktoober 20, 2009
Tänaseks päevaks on www.lass24.ee ainuke operatiivselt toimiv pressiteadete portaal, kus teie ettevõtte või asutuse pressiteade saab kajastust täielikult pressiteate sisu ulatuses, ilma ajakirjaniku muudatuste, emotsioonide või arvamuseta. Lass24 avaldab täna ca 30 erineva kultuuri, hariduse, tervise, panganduse ja muude alade esindajate pressiteateid. Puhas info, otse allikalt. Paraku ei leia sealt seksi, verd ega vägivalda.
Lisa oma ettevõtte meedialisti pressiteade@lass24.ee või kasuta www.lass24.ee olevat vormi ja sinu üritus või ettevõtmine, saab väärilise kajastuse.
Lass24.ee ei avalda klubiürituste reklaame.
Lugeja kommentaar
oktoober 20, 2009
Mulle saabus päris loov lugeja kommentaar:
Stewie2: kui Y tahab oma nime puhtaks pesta siis on ju lihtne vairant…las läheb teeb testi ja siis viskab paberi näkku näed pole ühtegi ainet süsteemis
Kas niimoodi toimib glamuuriajakiri?
oktoober 20, 2009
Ma ausalt ei tahaks rohkem selle Kroonika ja Margus Müili peal peatuda, kuid kui minu poole pöörduvad süütud inimesed, kelle elu Kroonika totaalselt ära rikub neid alusetult mustates ja nende isikuandmeid kuritarvitades siis mida pean ma kaastundliku kodanikuna tegema?
Minule edastati selline kiri, millele Margus Müil pole praeguseks veel suvatsenud vastata. Justkui oleks inimese isikuandmetega ümberkäimine mingi tsirkus! Siinkohal tsiteerin Margus Müili kaitsvat kodanikku Toomas Liiva´t: “..Me arutame siin konkreetseid juriidilisi küsimusi, mitte ei ole näitlejad mingis seebiooperis. Tulge mõistusele.”
Nii et Tulge mõistusele! Ja lõpetage süütute inimeste kiusamine. Häbi, poisid, häbi!
—– Original Message —–
From: xxxxxx
To: Margus Müil
Sent: Tuesday, October 20, 2009 11:44 AM
Subject: Re: Tere
TERE,
Ma ei mäleta, et ma oleks Kroonika ajakirjal lubanud kasutada oma fotot üheski artikklis ?!?
Veel vähem oma nime!
Kuna me varem oleme eelnevalt sellel samal teemal rääkinud, siis ilmselt pean ma neid asju edaspidi teistmoodi ajama hakkama. Viimane asi, mida ma soovin on see, et Kroonika sugune kollane ajakirjandus minust mingeid lugusi teeeb ja pilte avaladab.
Ilmselgelt pean ma siinkohal rääkima edasi advokaadiga.
Head päeva!
xxxxxxxxxxxx
Allakirjutanu nimi on teada nii mulle kui ka kirja saajale, ühtlasi on see ka lihtsasti tuvastades sirvides Kroonikat.
Kas on aeg teha rohkem ja vähem tuntud inimeste ühispöördumine Kroonika ja selle juhi vastu, võitlemaks laimu vastu Kroonikas?
NB! Kui kellelgi on veel pretensioone Kroonika, Kroonika peatoimetaja Margus Müili või töötajte käitumise kohta, siis võite need julgesti mulle saata. Kogume selle materjali kokku ja lõpetame inimeste ahistamise. Kui teid ähvardatakse, süüdistatakse erinevate institutsioonidega ja te saate alusetuid kirju ülaltoodud asutuselt või isikutelt, siis minu meelest on see kõik kokku juba üsna kriminaalne tegevus. Minu e-mail on liis@lass24.ee See on avalik e-mail ja kõik sinna saadetud kirjad saavad avaldatud.
What goes around, comes around
oktoober 20, 2009
Julged teha, julge vastutada
Andke mulle andeks, et minu blogipidamine on nõnda hektiline ja absoluutselt süsteemitu. Nii see paraku jääbki olema.
Vaatasin, et kuna Delfi nii toredalt minu ühte viimast postitust tsiteeris, siis lootsin selle kõrgusesse hüpanud külastatavuse peal natuke kauem liugu lasta, kui vast oleks olnud mõistlik.
Mulle on alati asju meeldinud sirgeks rääkida. Tunnen alati rahuldust, kui õhku jäänud arusaamatus saab mõlemat poolt rahuldava lahenduse. Mobiiliaku laadimiseks täiesti kasutut elektrit ma õhus niisama ei armasta ja ei mõista ka inimesi, kes ilma selleta kuidagi elada ei oska. Ja veel vähem mõistan ma inimesi, kes ei usu, et igal asjal võib olla ka win-win lahendus. Eestlane on selline win-lose armastaja. Kahju.
Mõned ajad tagasi võttis minuga ühendust üks Kroonika endine ajakirjanik, kes minevikus palju kurjusi korda saatnud. Ühe kurjuseloo pärast, mis ta süüdimatult minust kirjutas, olin tema peale ka üsna pahane. Mina leian, et Kroonika ja avalikus elus figureeriva inimese vahel peaks ja võiks olla samasugune win-win suhtlemine nagu kliendi ja kaupmehe. Kui kaupmees teile luksusauto pähe vigase ja roostes Trabandi müüb, siis olete te ilmselgelt nördinud. Ja kui te otsustate ka mitte kohtusse minna, siis vähemalt räägite võimalikult paljudele oma ebameeldivast kliendi-kaupmehe suhtest. Ja kuna Eesti on väike, siis sellised jutud ei võta vaevaks kaua levida.
Too patustanud endine Kroonika ajakirjanik tundis, et tema enam oma mineviku taaka kanda ei taha, võttis ennast kokku ja leidis üles minu kontaktid, mida ta omal ajal kuritarvitas ning võttis minuga ühendust. Julge samm.
Minu blogi lugenuna oli ta kursis minu suhtumisega “mitte enam meelt lahutava” meelelahutusmeedia vastu ja kummalisel kombel jagas ta paljudes asjades minu arvamust. Kuna olen seda meelt, et kõik on siiski ära teeninud ka teise võimaluse, siis olin nõus tolle noore inimesega kohtuma. Me vestlesime pikalt tema Kadrioru korteris ja ta tutvustas mulle on elukaaslast ning me lobisesime Kroonikast, sealsest siseelust (pingetest, skandaalidest, kes-kellega jne.jne). Tema nördimus endise töö vastu Kroonikas väljendus päris selgesti, kuna tema vestlus oli siiski pikitud faktidega, mida ilmselgelt tema endised töökaaslased ei tahaks, et keegi teaks. Aga see selleks. Nagu ma kirjutaks sellest raamatu, või midagi!
Kokkuvõttes polnud asja, mida ta mulle rääkinud ei oleks. Ma olen siinkohal aus ja tunnistan, et tema hääles oli korralik kogus kibestumust, kuna alguses paljutõotavalt alanud töösuhe ei lõppenud just niisama säravalt, kui see oleks võinud. Kuna ta oli meelelahutuses töötanud ka varem, siis oli näha, et minuga kõigest sellest “saastast” vestlemine pakkus talle omamoodi lunastust. Mis on ju ainult hästi. Ja mingis mõttes ka immuunsuse minu surve alla sattuda, mis oli temast üsna mõistlik lüke.
Kokkuvõttes oleme me ju kõik inimesed ja (olme)muresid on meil kõigil piisavalt. Tema kurdab selle üle, et Kadrioru korter, mis elukaaslasega koos ostetud, hakkab muutuma ahistavaks kohustuseks panga ees ja uus töö ühes teises seltskonna väljaandes ei ole piisavalt tasuv. Rääkimata eneseteostusest. Aga mida teha? Eks ennast hoolivate inimestega ümbritseda on ju vägagi õige lüke, ja need kelle sõbrad omal ajal ajakirjaniku ametivaliku tõttu laiali jooksid, tuleb tibu, tibuhaaval jälle põllevahele noppida.
Okei, tema elas ennast välja Kroonikas, mille võin talle ehk andestada. Kujutan ette, et vabandada ei pruukinud olla niisama lihtne. Nüüd aga tean mina, mis inimesed Kroonikat teevad ja kuidas nad seda teevad. Mis nad sealjuures tunnevad ja mis elu elavad.
Ning see info on hädavajalik, jõudmaks viimaks kõigutamatule veendumusele, et rohelise aia võib tõmmata ühe konkreetse Maakri tänava maja ümber. Ja need kes sealt lahkunud või lahkumas, on ära teeninud ikkagi terve inimese paberid. Ja teise võimaluse.
Kärt!
oktoober 16, 2009
Täna on Kärdi päev. Viva Kärt!
Sõbrad tunnevad mind
oktoober 12, 2009
Järjekordne tänu hea raamatu (raamatute!) eest läheb Vallole ja Marilinile.
“The Conspiracy of the Rich” oli Roberti legendaarses headuses ja samas ka midagi uut!
Suurimad kummardused kõige õigemasse kohta läinud kingi eest.
We´ve got the right mindset!
Siiri kinkis väärt raamatu!
oktoober 9, 2009
Kõigepealt tänu kallile Siirile, kes mulle sünnipäevaks Soren Kirkegaard’i raamatu “Võrgutaja Päevaraamat” kinkis. Ma polnud seda varem lugenud, olgugi, et seda Taani kirjanikku oli soovitatud mulle ka varem.
Kes on ära unustanud armastuse, armumise ja kõik kirega kaasas käiva, ka halva – see võiks selle raamatu riiulilt üles otsida.
Armastus ja kirg on kunst ja sellel ei ole kellegi jaoks “õigeid” reegleid.
Vabandan, kui jutt sai segane.. Oll segab kõige kavalamal viisil
Meediategija tahab oma esindajaga seda blogi kinni panna, ohoo!
oktoober 8, 2009
Jään huviga ootama. Kas te ostate raamatu tiraazi ka kohe ära, äkki saaks eksklusiivsele kokkuleppele?
Andmekaitse Inspektsioon
Väike-Ameerika 19, Tallinn 10129
info@aki.ee
TAOTLUS haldussunni kohaldamiseks Liis Lassi suhtes
08.10.2009
1. FAKTOLOOGIA
1.1. Advokaadibüroo X klient Y palus kirjutada Liis
Lassile hoiatuskirja selle kohta, et Liis Lass hoiduks tulevikus Y-i
isikuõiguste rikkumisest (spetsiifiliselt: au teotamisest). Liis Lass oli
veebileheküljel
http://lassliis.wordpress.com/2009/09/09/marikenile-jateistele/
vihjanud, et kavatseb kirjutada raamatu, milles võidakse avaldada teatud
(tegelikkusele mittevastavaid) faktiväiteid Y-i suhtes. Advokaadibüroo
X saatis 07.10.2009 kl 18.46 Liis
Lassile e-kirja koos pretensiooniga (vt käesoleva taotluse lisa 2.1).
1.2. Liis Lass saatis 07.10.2009 kl 19.01 advokaadibüroole kirja, milles teatas, et
kavatseb Y nimel koostatud pretensiooni avaldada oma veeblogis.
1.3. X saatis 07.10.2009 kl 21.55 Liis Lassile e-kirja, milles keelas
pretensiooni ja kirjavahetuse avaldamise veeblogis tuginedes Isikuandmete kaitse
seaduse § 10 lõikele 1 (vt käesoleva taotluse lisa 2.2).
1.4. Liis Lass riputas 08.10.2009 pretensiooni ja kirjavahetuse internetti üles
milles X teinud viite Isikuandmete kaitse seaduse § 10 lõikele 1.
http://lassliis.wordpress.com/2009/10/08/kas-maailm-on-hakanudkeerlema-. Seejuures jäeti avaldamata kirjavahetuse see osa,
2. LISAD
2.1. Pretensioon.
2.2. Kirjavahetus.
3. ÕIGUSLIK PÕHJENDUS
3.1. Võlaõigusseaduse § 1046 (1) kohaselt on isiku au teotamine (muu hulgas
ebakohase väärtushinnanguga), isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine,
eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui
seadusega ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 1055 (1) kohaselt, kui kahju
õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega
ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava
käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist.
3.2. Isikuandmete kaitse seaduse § 10 (1) kohaselt on isikuandmete töötlemine
lubatud üksnes andmesubjekti nõusolekul, kui seadus ei sätesta teisiti. IKS § 11
lõigete 3-5 ja § 21 (2) p. 2 alusel on isikul õigus nõuda isikuandmete avalikustajalt
postituste, mis sisaldavad tema isikuandmeid, avalikustamise lõpetamist või neile
juurdepääsu võimaldamise lõpetamist. IKS § 33 (1) alusel kontrollib andmekaitse
inspektsioon isikuandmete kaitse seaduses sätestatud nõuete täitmist ja rakendab
seadustes ettenähtud alustel, ulatuses ja korras haldussundi.
3.3. Advokatuuriseaduse § 43 (2) kohaselt on advokaadile usaldatud andmed
konfidentsiaalsed. Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 5 (3) kohaselt laieneb
konfidentsiaalsus muuhulgas ka advokaadi poole õigusteenuse saamiseks
pöördumise faktile, samuti õigusabi sisule.
3.4. Autoriõiguse seaduse § 4 (3) p. 4, 19 ja 20 alusel tekib autoriõigus muuhulgas
kõnedele, loengutele, ettekannetele, jutlused jt. teosed, mis koosnevad sõnadest
ja on väljendatud suuliselt (suulised teosed), samuti õigusaktide projektidele,
samuti arvamustele, retsensioonidele, eksperthinnangutele jms.-le. Pretensioon
kujutab endast õiguslikku arvamust, millele laieneb ka autoriõiguse seaduse
kaitse. Autoriõiguse seaduse § 13 (1) alusel kuulub autorile muuhulgas õigus
lubada ja keelata oma teose reprodutseerimine ja üldsusele kättesaadavaks
tegemine.
4. TAOTLUS
4.1. Lähtudes eeltoodust taotleme, et Andmekaitse Inspektsioon rakendaks IKS § 33
(2) p. 5 alusel X-i õiguste ja vabaduste kahjustamise
ärahoidmiseks asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras
viivitamata isikuandmete kaitseks organisatsioonilisi, füüsilisi ja infotehnilisi
turvameetmeid. Nimetatud haldussunni ja turvameetmete eesmärgiks peab
olema kõikide sissekannete kustutamine, mis sisaldavad X-i. Kui Liis Lassil peaks olema ebaselge, milliseid postitusi
käesolev taotlus puudutab, siis otsingutulemused
annavad konkreetsed viited sissekannetele, mis tuleb kustutada.
4.2. Kuivõrd X keelas oma esindaja kaudu Liis Lassil väga konkreetselt
07.10.2009 pretensiooni ja kirjavahetuse avalikustamise, siis keelu ignoreerimine
tõendab, et Liis Lass on teadlikult toime pannud süüteo – isikandmete
töötlemise nõuete rikkumise. Taotleme, et Liis Lass võetaks vastutusele IKS §-s
43 kirjeldatud väärteo toimepanemise eest.
Lugupidamisega,
____________________
X-i esindaja Dr. Juridica
Suurimad “avalikustajad” pelgavad ise tähelepanu!
oktoober 8, 2009
Koomika Maarjamaal jätkub ja mulle see meeldib. Aga palun, kallid lugejad:
Eile õhtul (peale ametliku tööaja lõppu) potsatas Pressiteadeteportaali www.lass24.ee e-mailile kiri kõmuajakirjanduse kogemusega juristilt, kes kirjutab ilma saajale viitamata lakoonilise teate (mind korrale kutsuv toon on läbiv ja üsna naljakas):
(Siinkohal lugege see ette madala ja kõmiseva häälega!)
Jurist x, kes esindab meediatootjat y-it.
Käesolevaga saadame Teile pretensiooni tema nimel.
Palume kinnitust käesoleva e-kirja kättesaamise kohta.
hobi: Juura.ee
advokaat
(Kirja attachmendis on suvaline juriidiline mull segatuna täiesti üllatavate lõikudega, mida värvilisi pildikesi ja suhteasju avalikustava väljaande vedaja on mingil põhjusel soovinud mulle teada anda.)
TAOTLUS isikuõiguste rikkumise lõpetamiseks
07.10.2009
Lp. Liis Lass,
Oma veeblogis olete avalikkusele andnud teada, et kirjutate raamatut. Te tsiteerite
peatselt avaldatavast raamatust isegi katkendi, milles märgite muuhulgas: “X olevat kolme
ajakirjaniku isiklikul kinnitusel seksuaalsuhtes (koloriidsete ja spermast nõretavate juttude põhjal
oleks liialt tagasihoidlik öelda, et “romantilises suhtes”) ühe oma ajakirjanikuga. Nimetatud
ajakirjanik töötab tänaseni seal.. Whats his face ehk X aka tänane töötaja olevat sõltuvuses
narkootilistest ainetest ning alkoholist, mis pidavat tema töötajate ehk ajakirjanike tööd vägagi segama.
Kuuldu järgi isegi niipalju, et kahe töötaja lahutamiseks on toimetuses
kasutatud nuga.”
9. septembri sissekandest1 nähtub, et kirjutate isikust, kes on tuvastatav y-ina. Teie veeblogi
otsinguleheküljelt http://lassliis.wordpress.com/?s=m%C3%BCil nähtub Teie negatiivne
suhtumine meie klienti.
Tallinna Ringkonnakohtu 1996. a. tsiviilasjas nr. II-2/275 ning Riigikohtu lahendites 3-2-
1-78-96 ja 3-2-1-145-07 on rõhutatud, et au teotamiseks piisab mitte üksnes
konkreetsete ebatäpsete faktiväidete või teotavate väärtushinnangute avaldamisest; au
teotamine võib ilmneda ka teksti kui kogumi ja väljaande kui terviku retseptsioonist.
Kuivõrd meie hinnangul olete avaldanud y-i kohta faktiväiteid, mis ei vasta
tegelikkusele, siis käesolevaga oleme sunnitud Teile teatama, et 1) Y ei ole
olnud seksuaalsuhetes oma kaastöötajatega (rääkimata väidetavat seksuaalsuhet
iseloomustavatest epiteetidest), 2) Y ei ole sõltuvuses narkootilistest ainetest,
3) Y ei ole sõltuvuses alkoholist ning 4) Y ei ole kasutanud
vägivalda toimetuse töö korraldamisel (rääkimata noa kasutamisest).
Sellega oleme Teid hoiatanud. Kui te kavatsete siiski otse või kaudselt y-i
kohta oma tulevases raamatus kasutada neid või muid faktiväiteid, mis ei vasta
tegelikkusele, siis tuleb Teil kanda vastutust oma tegude eest. Juhime Teie tähelepanu
sellele, et kohtuvaidluse korral lasub Teil tõendamiskohustus ja hagi rahuldamise korral
jäävad ka menetluskulud Teie kanda.
Teie 9. septembri sissekanne veeblogis on kallutatud ning ilmselgelt ei lähtu meie kliendi
õigusi kaitsvatest seadustest, vaid on nendega vastuolus. Võlaõigusseaduse § 1047 lõike 2
kohaselt loetakse teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu
avaldamine loetakse õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab
tegelikkusele. Teisisõnu: piisab y-i vastuväitest, et väited on valed ja
ebakohased – vastupidist peate tõendama Teie. Peame oma kohustuseks juhtida Teie
tähelepanu sellele, et ebaõigete ja ebakohaste väidete avaldamine intervjuu vormis ei
vabasta nende väidete tiražeerijat vastutusest. Riigikohus on selgitanud, et avaldaja on nii
kirjastaja kui ka kirjastaja avalduse teinud isik (3-2-1-95-05 p. 25; 3-2-1-99-97). Riigikohus
1
Vt http://lassliis.wordpress.com/2009/09/09/marikenile-ja-teistele/
toonitas lahendites 3-2-1-73-07, 3-2-1-95-05 p. 26, et ebaõigete andmete ümberlükkamise
kohustus on sätestatud seaduses objektiivse vastutusena, sõltumata andmete avaldamise
õigusvastasusest ja avaldaja süüst. Asjakohane on viidata ka Riigikohtu lahendile 3-2-1-
161-05, et isikut võidakse üldsuse ees kujutada ebaõigesti ka sel teel, et esitatakse kaudseid
asjaolusid, millest mõistlikult saab järelda mingeid otseseid fakte, mis käivad hageja kohta.
Samuti samastatakse asjaolu avaldamist (nimetamist) väite avaldamisega (3-2-1-53-07; 3-2-
1-5-07). Riigikohus on selgitanud, et au teotav võib olla ka ebakohane väljendusviis (3-2-
1-161-05 p. 12 ja 16). Riigikohus rõhutas lahendis 3-2-1-63-02, et faktiväite tähendus ei
sõltu ka sellest, kas see põhineb kuulujutul, kellegi arvamusel või veendumusel.
Seega, isegi kui Te avaldate faktiväiteid ja väärtushinnanguid anonüümsete isikute väidete
kaudu, neid tsiteerides, kannate Te objektiivset vastutust avaldajana. Veelgi enam, ka siis
kui Te usute oma allikate väiteid või nende veendumusest saab Teie veendumus, ei
vabasta see Teid vastutusest.
Lugupidamisega,
_____________________________
————————————————————————————————-
Hmmm…
Las ma nüüd kordan üle, mida mind enda isikuõigustes rikkumises süüdistav Y oli sunnitud (sunnitud!) mulle teatama:
oleme sunnitud Teile teatama, et 1) Y ei ole
olnud seksuaalsuhetes oma kaastöötajatega (rääkimata väidetavat seksuaalsuhet
iseloomustavatest epiteetidest), 2) Y ei ole sõltuvuses narkootilistest ainetest,
3) Y ei ole sõltuvuses alkoholist ning 4) Y ei ole kasutanud
vägivalda toimetuse töö korraldamisel (rääkimata noa kasutamisest).
Ma ei tea kuidas teile, aga mulle tundub see ülestunnistusena. Milleks selline paanika?
Raamat pole veel ilmunudki ja kulla Y, kes ometi peaks olema karastatud valdkonnas, kus väga tihti vale tõhe pähe kirjutatakse, tundub olevat hoopis õrnema hingega.. Kujutage te ette, äkki annab Liis välja hoopis lasteraamatu ja enne seda on Y mulle juba endiste sopaajakirjanike abiga (kes ometi too Mr. Juridica on) liigategemise jätmist palunud.
Igaljuhul lõpetasin ühepoolselt dialoogi Mr. Juridicaga nõnda:
Tere,
olen teie kirja kätte saanud. Soovin selle oma blogis avaldada.
Antud hetkel ei näe küll mina alust selliseks pretensiooniks, aga kui arvate, et selleks on raamatu ilmudes siiski põhjust, siis olete igati oodatud (kesiganes ennast siis puudutatult ei tunneks) minu esindajatega juriidilistes küsimustes dialoogi astuma.
Lugupidamisega,
Liis Lass
————————-
Hilisõhtusel ajal tuleb mulle härra Juridicalt veel meeleheitlik e-mail ja SMS, millest saab järeldada järgmisi tõdemusi:
1. Y ja J arvavad ilmselgelt mind nõnda labaselt spämmides, et ma olen idioot.
2. Y ei taha mingil juhul, et ülalolev kiri saaks avaldatud.
3. Y võib olla midagi varjata
Minu jaoks täiesti üllatav tõdemus, et Y on võtnud komplimendiks ennast minu veelilmumata (!) raamatu rajuks peakangelaseks pidada. Sellest ma saan veel aru, et minu blogi suuremat lugemisväärtust omab kui näiteks Kroonika veeb, aga millest siiski selline paanika.
Pikkade ja keeruliste e-mailide ja eiteamille kokkuvõtteks:
Rahune maha Y ja jäta ka oma sõber rahule. Kui sulle on jätkuvaid teateid ka peale minu raamatu ilmumist siis palun, hea meelega vaatan su näokese kohtusaalis üle.
Liis sai 23
oktoober 6, 2009
Ignorance is bliss
oktoober 2, 2009
eks näis, kaugele ma nii jõuan. Vabam tunne on küll. Ja ma nägin Inga Raitarit! Aga sellest kõigest ma räägin hliljem 
Pullerits palun ole vait!
september 30, 2009
Päris tobe on jälgida, kuidas skandaalipuhuja Õhtuleht ja tuntud naistevihkaja Priit Pullerits on jälle presidendiproua kallal.
Pullerits, kullake, mis enda maine kahjustamisest sa räägid? Sinu maine on ammu juba olematu ja selle põrmustamisele oled sa ise kõvasti kaasa aidanud. Kõik su kirjalikud soigumised, mis viskavad kõik ju jällegi naistevihkamise väravasse, ei pretendeeri ju ometi ajakirjandusele? Häbi, Pullerits. Tänasel päeval sobid sa tõepoolest ainult Ingridi alluvusse sopaajakirja. Teen sulle soovituse minna tööle Kroonikasse. Seal saad beibe- ja boybändi keskkonnas hea koolituse.
Sellist vaenulikku meediat tootev inimene ei tohiks saada nii palju leheruumi. Kahjuks on neid värdjapealikke Õhtulehedes ja mujal piisavalt palju, et sellisele klounile seda siiski võimaldada.
Sihitu möla tapab normaalse arutelu
september 24, 2009
Mõistlikku lugemist:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=25408971&l=wdelfi
Mis kurat ma vingun!?
september 24, 2009
Ma sattusin lugema enda blogi ja ühe hea lugeja tähelepaneku abiga pidin tunnistama, et ma olen jube vinguja ning kirjutan suhteliselt eranditult vaid mind negatiivselt üllatavatest asjadest. Olen ma hulluks läinud?
Ise ma mainin kõikjal vahele, kui oluline on süstida Eestlasesse positiivsust ja teotahet ning siis tõmban sellele samale Eestlasele vee peale, justkui ta ei väärikski tegelikult seda positiivsust. See on minust väga, väga rumal.
Rubriik “Eestlane. Elu Eestis” ei tohi kindlasti jääda vaid ühetaoliselt mökusid peegeldavaks rubriigiks vaid peab edasi andma kogu selle rikka diversity, mis tegelikult siin maal olemas on. Kui kustusin teid eelmises postituses üles täheldama naljakaid ja kummalisi suhtlusprobleeme kaasmaalastega siis täna tahaksin seda palvet täpsustada. Kirjutage mulle positiivseid asju! Eestluse ja naabrihoole kõige ilusamaid ja ausamaid väljendusi, mitte ärapanemist ega hammaste krigistamist. Mitte et me profülaktika mõttes totukeste tegemisi enam ei kajastaks vaid püüdkem sinna kõrvale leida ka elementaarseid ilusaid igapäevahetki.
Onju!
Eile ma kutsusin külla lapsepõlvesõbra, kes oli elanud koguaeg siinsamas pisikeses Tallinnas, kuid kellega ei olnud mul ometi kontakti juba üle 10 aasta. See on hea tunne, kuid tead, et oled taasavastanud endale ühe uue hea sõbra.
Maailmas ei ole kunagi liiga palju inimesi, et väärtuslikest kontaktidest niisama loobuda.
Igav Eesti elu?
september 22, 2009
Täna lapsed, räägin ma teile jälle üle pika aja ühe naljaka loo.
Loo sellest, kuidas ma avastasin, et minu Pärnu apartemendi kõrvale on kolinud prussakataolised elanikud, ehk siis nagistavad, kiiresti paljunevad, rumalad aga tugevate instiktidega elajad, kellel pole raha maksta ei elektri ega elementaarse eneseharimise eest. Kahjuks Eestlased ja kahjuks ka juba siginud.
Kuna elektrilepingu sõlmib iga üürnik ise, siis korteri elekter oli plommitud. Kuna maksan kortermajas ise elamata iga kuu ka üldelektriarvet, siis on elementaarne, et saan heteks kasutada koridori üldelektrit, et sein värvida. Sest just seda ma tunniks olin Tallinnast sinna tegema sõitnud.
Kaks tõmmet sain teha, kui järsku oli tuba pime. Läksin koridori, et vaadata mis toimub. Mingi ärajoonud näoga kottpükstes vennike vahib vastu ja haugatab: “Kuule enne maksa oma elektrivõlg ära kui siin meie elektrit ära varastama hakkad!” (Ilmselgelt tähendab “plommitud elektrikapp” teisele eestile maksmata elektriarvet ) ja samal ajal hoiab lödi käega mu pikendusjuhtme juppi. Mõtlesin korra, et vau..see on nagu telekas, nagu Võsareporter, kus maakad kraaklevad sitases maakoridoris kellegi äravarastatud kõrvitsa pärast või midagi. Siis aga sain aru, et tseen on üsna reaalne ja olgugi, et tegemist on uusehitusega, kus võiksid minu arvates elada pigem haritumad ja keskmisest paremal elujärjel inimesed, siis ilmselgelt nii see ei olnud. (Vaata kes kõik kurat masu ajal odavalt kortereid saavad!)
Olin veidi juhm ja alustasin nõrgemaga dialoogi, mida ma ilmsegelt poleks pidanud tegema, sest minu poolt räägitud keel ei olnud naabritöllile arusaadav. Palusin tal ennast vaos hoida, soovitasin tal juhtme teistkordsest väljatõmbamisest hoiduda ja naasin oma maalritöödele. Mõne aja pärast kuulsin koridoris kiledat naisehäält, kes midagi elektrikapi juures seletas ja nähvatas oma töllist mehele, et “Politsei ei tule sellise väljakutse peale, öhäää!”
Uu, mõnus, maakatel on igav ja nüüd nad kutsuvad mulle politsei, sest nad ei talu mõtet, et elavad kortermajas, kus kõik maksavad üldelektrit ja nüüd on siin keegi uus (olgugi, et olen korterit seal majas omanud kõvasti kauem kui nemad), kes jultunult koridori stepslis oma kahevatilise säästupirni juhet hoiab! Milline piin ja viha! Oh, oleks mul ometi olnud kasvõi ehitusprozektor, mõtlen nüüd..
Mõne aja pärast ma käisin küsimas, et kuidas neil siis ka politsei kutsumine edeneb. Sain vastuseks midagi sellist “üehhaeüü üüü ehhe hee üühh!” Ja siis näen, et ukse vahel naabirtöllu paks eit teeb minust mobiiliga pilti Poseerisin talle ja soovitasin heanaaberlikult otsida professionaalset hingeabi. Sain vastuseks midagi sarnast, mis enne.
Siis järsku uksel jälle koputus. Juhet ei julgetud seekord niisama lihtsalt välja tõmmata. Ukse taga seesama ärajoonud paksu eide mees, paar naabrieide titte, kes tuppa tagasi lükati ja veel üks maakas, kelle suur õllekott oli siiski kaks korda väiksem kui ta kõht. Seisavad seal silmad kõõrdis ja ootavad, kuni küsin, et “Noo?”
“mee möö mee lõikame selle juhtme läbi”
“lõikame jah mööö”
“Ei te ei lõika kohe päris kindlasti”
“Miks ei lõika, see on koridoris maas ja see on meie koridor”
“See on minu juhe ja samapalju ka minu koridor. see on üldelekter ja ma maksan samuti selle kasutamise eest”
“aga meie mööö kaaa maksame ja nüüd te peate panema igale ühele kakssada krooni postkasti selle eest”
“no ma panen teile valuraha postkasti pärast, hehee, headaega”
Uks kinni. Poole tunni pärast läheb lamp jälle kinni. Hakkan juba kannatust kaotama ja mõtlen, et kas kaotan maakate pärast nüüd enesevalitsuse või mitte. Lähen koridori ja seal on nüüd see paksu eide töllmokast mees, õllekoti ja õllekõhuga mees ja veel keegi pikem kiilakas, kes küll kordagi sõna suust ei saanud, kuid kes osavõtlikult teiste Pärnu maakatega kaasa hädises. Ning selle halli bändi keskel seisavad kaks sinist politseinikku. Üks on nais-politseinikk ja teine mees-politseinikk.
Koridor. Juhe stepslist väljas. Kolm maakat ja kaks politseinikku põrnitsevad juhe ja stepslit. Liis tuleb uksele ja küsib:
Liis: “Miks juhe seinast väljas on?”
Maakas1: (võidukalt) “Me tõmbame nüüd selle juhtme seinast välja!”
Liis: “Khm. See juhe juba ON seinast väljas. Miks see juhe väljas on ja kes selle välja tõmbas, kas politsei tõmbas selle välja?”
Maakas1: (Politsei vahib juhet ja tema olemus on kuidagi ohmu) “Meie kolm oleme nüüd siin maja halduskogu ja me just võtsime vastu otsuse et seda pistikut siin ei olegi ja selle pistiku me võtame siit nüüd hoopistükkis ära!”
Liis: “Esiteks teie ei ole mingi halduskogu ja selle stepsli eemaldamiseks ei ole teil mitte mingeid volitusi”
Maakas1: (Maakas 1 ehk paksu eide töllmokast mees, kes on ainuke julge spokeperson siis..) “Meie helistasime majahaldurile ja teie ei tohi siin seda juhet hoida…möö…rööö…õhh..öö”
Liis: “Helistasite maja haldurile ja maja haldur ütles teile, et mina ei tohi üldelektrit kasutada!?”
Maakas 1: “Möö…ei..ta ei võtnud vastu..öö”
Oh jeekim. Palusin, et politsei tuleks tuppa, lootuses, et ehk on nendel inimestel, kes siniseid veste kannavad, veidi rohkem oidu. Ilmselgelt ei ole närvidele kasulik maal tegevusetusest hulluks läinud isehakanud nõukoguliikmete ja juristidega vaielda.
Mees-politseinik: (üleolevalt ja ülbelt) “Ei no rääkige siin!”
Liis: “Ma kohe kindlasti ei räägi midagi siin üle ukse. Pange see juhe tagasi ja lõpetage lärm koridoris või tulge tuppa ja kuulake ka mind ära”
Mees-politseinik: (teistel kõigil endiselt mokad töllis ja ootusärevus, et mis nüüd juhtub) “Ei no siin ei ole enam kontakti, see ei ole enam üldkasutamiseks…”
Liis: “Ah, et ei ole? Ja kes selle siis nüüd otsustas, kas Politsei? Kas Politsei otsustas, et siin majas ei ole enam seda stepslit?”
Politsei: “öö..ei, selle otsustab majahaldur”
Liis: “Ma siiralt kahtlen, et selline otsus tuleb, aga kui see tuleb, siis teavitatakse seda järgmisel üldkoosolekul, ma saan vastava kirjaliku teate postkasti ning selle stepsli kohale ilmub silt, et seda ei tohi kasutada. Okei, kas teist keegi tuleb nüüd tuppa või pean kutsuma endale eraldi politsei kellega rääkida!?”
Mees-politseinik ühmab kaaslasele, kes on nais-politseinik: “No mine sina siis!”
Nais-politseinik näitas välja huvi olukorra vastu, mõistis ja vist isegi häbenes maakate tülinat. Mingi hetk jätsid maja matsid mees-politseniku vist üksi koridori juhtmejuppi passima ning see kõmpis samuti sisse. Dialoog temaga oli nüri, pärisin, millest oli tingitud tema kohatu ülbus, mida ta eitas ning mingi hetk oli neil vist endal ka ebameeldiv ning nad lahkusid. Küsisid veel, et “No kas meie siinolekul on siis põhjust?” Millele ei osanud küll muud vastata kui naerda, et “Ega mina teid kutsunud!”
Ilmselgelt jäid mulle kõik õigused üldelektrit (mille eest ma rõhutan, ma maksan) kasutada.
Trepikoda oli tühi ja kui juhtme, nüüd juba meelega, sest tegelikult olin värvimistöö lõpetanud ja pakkisin juba asju, seina panin siis lamp ei süttinud On see võimalik, et koridori kolm maakat, pluss üks paks eit, pluss kaks politseinikut keerasid stepsli tuksi, et ma seda kasutada ei saaks! Ou mai gaad…
Selline eestlaslik keeramine, et olgugi, et kõik teavad, et neil mingit õigust ei ole, siis ikka raiutakse asja niikaua, kui sulle tehakse asi lihtsalt võimatuks.
Jep, nad lülitasid minu juhtme pärast terve koridori voolu välja. Uskumatu! Veel uskumatum on see, et kuidas nad ei teadnud, et sealsamal on elektrikapp kus sees on veel täiendav pistik, mis täiesti probleemideta alati voolu annab?
Sain kogemuse võrra rikkamaks, maksin naabrile postkasti kasutatud elektritraha ca 30 senti ja tulin Tallinnasse.
Täna lähen lõpetan värvitööd…mingid teibid jäid seina ning vaatan, äkki saan naabritöllid teie jaoks ka pildile
Aaa..ja sõites Tallinnasse tekkis mul kahtlus, et selle mees-politseiniku näol võis tegemist olla mõne naabritöllu sõbraga ning helistasin politseisse, et pärida järgi, kas taoline väljakutse tuli ikka lubatud teed pidi. Selgus, et tuli. Üsna kaua oli aega võtnud, et politseid veenda kohale tulema. Ei tea, mis nad ütlesid? Et Liis Lass vägistab kedagi oma korteris, tulge appi!?
Muideks, mul tekkis idee selliste lookeste pikemaks kirjapanekuks, mis võiksid kõik koonduda ühe pealkirja alla mis ütleb “Eestlased. Elu Eestis” Kui teil on samalaadseid juhtumisi või lookesi, mis meie rahva iseloomu ja käitumist ka teistele tutvustavad siis kirjutage mulle liis@lass24.ee Äkki saame kõik need jutud koos ka kunagi raamatukaante vahele!
Teie Liis
Asjalikku lugemist
september 21, 2009
Kes viitsib muidugi.
Sellega on tore asi, et mida vähemad viitsivad enda hinge ja keha eest hoolt kanda, seda rohkem savad energiat need, kes viitsivad. See on nagu vaimne darwinism.
ohoh!
september 21, 2009
Hea Häli poetab mulle aeg ajalt pärleid loomemaastikult, mida ma (raputan endale tuhka pähe) küll väga armastan aga ilmselgelt ajapuuduses ise otsimata jätan. Nüüd avastasin sellise toreda blogi, nimega Dr. Zoidbergi kabinet, kus muuseas leidus selline vahva koomiks!
Kallid kaasautorid..
september 20, 2009
Kuna õhkkond on valimistemeelne, siis kutsun teid üles andma oma hääle -
Raiuge oma arvamus statistikasse, mis peaks ilmuma veel sellel aastal ning üsna raamatulaadsel kujul. Ärge laske ennast häirida küsimuste organiseerimatusel ega ka arusaamatusel mitte, kõik loksub paika õigel ajal!
[polldaddy poll=2017640]Hola!
september 20, 2009
Tere armsad lugejad ja tuhat vabandust, et pole teile igapäevast annust meediakriitikat suutnud pakkuda. Olen kirjutanud seda võigast raamatut Eesti meelelahutusmeediast ja ausaltöeldes on mul seda käsikirja nähes juba süda paha. Loodan, et ma lõpus ringi ei mõtle ning selle väljaandmisest ei keeldu. Muide, allpool on mõned pollid raamatu tarbeks. Olge head ning aidake neid täita.
Mis siis vahepeal müstilist juhtunud on?
Kujutate te pilti – olen siin haiguslehel ja juba kirjutavad, et olen oma palgatöö Keskkonnaametis saatnud kus seda ja teist! Oh seda igatsust..
Veel enam… keegi härra IRL-ist võtab vaevaks kasutada seda relvana Keskerakonna vastu ja saadab järelpärimise, et ehk on mind sunnitud Keskerakonnaga liituma ning olen seetõttu ametist lahkunud!? Olin samal ajal Küprosel ning tundsin ennast juba päris hästi, kui lugesin, et seesama kodanik mind riigis jälle nõnda tähtsale kohale tõstnud on..jeeh, koomika.. kurb koomika.
Kulla totu IRL-i mehike, kes sa mingite kollaste vihjeuudiste peale Linnapead tülitad ja minu kvalifikatsiooni kahtluse alla sead – käi kuu peale!
Ning infoks. Keegi ei ole mind kunagi sundinud ühegi erakonnaga liituma ning ükski selline seik ei mõjutaks minu karjäärieelistusi ei ühte ega teistpidi. Mulle on korduvalt tehtud viisakaid ettepanekuid liituda erinevate Eesti erakondadega kuid minu hetkeline erakonnatus räägib enda eest. Kui keegi mind midagi tegema SUNNIKS või muudmoodi mulle ebameeldivalt läheneks siis sellest te minu käest ka kuuleks.
Ainuke erakond millega ma praegu liituks oleks see, mis reformiks totaalselt Eesti ajakirjandust, paneks kinni idiootidest peatoimetajate poolt juhitud Kroonikad, Elu24-ad, Õhtulehed ja muu pasa ning pooks üles kõik need värdjapealikud, kes mu aega sellise jaburduse seletamise peale raiskavad. Kahjuks ei ole sellise erakonna avaldust minu kätte veel jõudnud.
Tõsi on see, et olen otsustanud lahkuda Keskkonnaametist ning see otsus ei võtnud kaua aega, et formuleeruda. Olen puhkuse lõpuni, lõpetan mõned väiksemad jooksvad asjad ning järgmine aasta tahan olla palgatöö kohustusest prii. See võib tunduda veider, et töötuse ja masu-ajal sellise otsuse teen, kuid minu jaoks on põhjus lihtne ning proosaline. Tahan välja anda oma raamatu, vaadata mis sellega saab, võimalik, et kirjutada veel midagi..lõpetada magistriõpingud, veeta aega välismaal, töötada oma äriideedega ning veeta aega oma kalli mehega, kes on väärt tunduvalt rohkem tähelepanu, kui 22 aastaselt alustatud avaliku sektori karjäär ebakindlas Eestis.
Minu jaoks ei ole palgatöö, rääkimata poliitiliselt karjäärist Eestis, hetkel enam prioriteet ega esmavajalik. Pakun, et see võib tagasi teemasse tulla viie aasta pärast. Mitte palgatöö, vaid poliitiline karjäär. Kui siiski. Täna on minu nr.1 minu isiklik elu ja ma olen õnnelik, et mul on vabadus loobuda tegevustest, mis prioriteeti nr. 1 segavad. Olen aru saanud, et olen kõige loovam ja produktiivsem isetegijana ning endale seda eitada muudab töötamise suhteliselt naeruväärseks. Olgugi, et kogemus avalikus sektoris oli õpetlik, tunnen, et pean täna jääma enda liistude juurde.
Marikenile ja teistele
september 9, 2009
Praegu ma blogi igapäevaselt ei pea, kuna kirjutan raamatut. Raamat tuleb põnevam kui blogi, seda ma luban.
Kui teil on mõne teema kohta tingimata soovi, et seda raamatus kajastaksin, siis võite mulle sellest kirjutada. Ühtlasi on kõik teie ootused sellele meilitsi teretulnud.
Lisan pulli pärast toimetamata katkendi vastilmuvast raamatust. Et oleks põnevam, siis nimed on kirjas vaid raamatus.
(—–) Anyway… X olevat kolme ajakirjaniku isiklikul kinnitusel seksuaalsuhtes (koloriidsete ja spermast nõretavate juttude põhjal oleks liialt tagasihoidlik öelda, et “romantilises suhtes”) ühe oma ajakirjanikuga. Nimetatud ajakirjanik töötab tänaseni seal.. Whats his face ehk X olevat sõltuvuses narkootilistest ainetest ning alkoholist, mis pidavat tema töötajate ehk ajakirjanike tööd vägagi segama. Kuuldu järgi isegi niipalju, et kahe töötaja lahutamiseks on toimetuses kasutatud nuga…. Wow, miuke äktsioon… Ei, kirglikud inimesed on ikka üle prahi….(—)
Pidagem pausi
september 1, 2009
Miks Ilona Talumets on endiselt töötu?
august 26, 2009
Kuulge otsustage ära te peatoimetajad Müilpoiss ja kesiganesmuu, et kus meil see Ilonake siis töötab? Mismoodi teil see jaotustegevus käib?
Kroonikas ei tööta, aga kontaktides on üleval… masu, mõistan, IT teenust sisse osta on kallis, muuta ei saa..njaa..
Aga töötaja oma põlgale võtnu võiks ta ju küll kontaktides ära tuua…
Kus töötab riiuga lahkunud Kroonika ajakirjanik Ilona Talumets? Ilonakene, kes nõnda palju peavalu valmistas nii oma kaastöötajatele kui ka koostöötajatele.. Persoon, kes tahtis olla staar, kuid kelle valed teda selleni kunagi ei viinud..
Ilonake Ilonake where art thou?
10 asja mida teha Õhtulehega
august 23, 2009
Ma ei tea kuidas teiega, aga lugeda Õhtulehe ja ka teiste meediaväljaannete pealkirju, mis halvustasid meie niigi motivatsiooniprobleemidega sportlasi…siis minul tekiks sportlasena küll kange kihk näiteks Vene lipu all võistlema hakata. Miks te rumalad ajakirjanikud, küll suuda austada ka inimese ebaõnnestumisi ja kaotusi…niimoodi jääte ju üleüldse oma armastatud spordist ilma.
Ning kuna elame ideepuuduse ajastul….siis siin on paar soovitust meile kõigile:
I´m your biggest fan, I´ll follow you… 700AUJ lugu.
august 22, 2009
Sõitsin siin üks nädalavahetus sõpradega Saaremaale ja kusagil poolel teel Virtsuni sai tehtud väike peatus. Kui ma tanklast välja tulin ja autosse istuma hakkasin, siis peitis posti taga ennast imepisike toyotss, mille imepisikesest aknast oli väljas üüratult suur objektiiv ning sees istus vähemalt kuus matsi, kes olid ennast kõik sellesse väikesesse plekkpurki surunud, ninad lömmis vastu udust aknaklaasi..
Mõtlesin, et nojah.
Keegi hüüdis autost “Tuleb, tuleb!” ja pisike toyotss rappus tihedalt täistopitud inimkoorma all. Kui ma terasemalt vaatasin, siis mingi plika vist isegi istus kellegi jalge ees kükkis - nii täis oli see väike auto topitud, nagu põgenikke vedav karavan või midagi. Võimalik, et seal ei oldud kained ning auto oli renditud, kuna sees istuvatelt inimestelt, oleks mina igaljuhul küsinud dokumente ja vaimse tervise pabereid.
Sõbranna mul tegi neist vähe pilte ja ilmselgelt hirmunud sellest, et me neile vähe lähedale sõitsime ja välk sähmima hakkas, suruti pidurile ja törtsutati saba jalge vahel 85-ga Virtsuni – häbi silmis. Samale praamile ei julgetud tulla.
Palun väga, saatsin ise pildid oma blogisse. Maksan endale vihjetasu viissada krooni. Kõik, kes teavad sellest autost ja selle omanikest rohkem, olete oodatud vihjama ning arve alusel olen nõus ka teile vihjetasu maksma
Kroonika peatoimetaja Margus Müil on suur botaanikahuviline. Tekib küsimus, miks Marguspoiss on valinud nõnda vale ala?
Väike näide Kroonika peatoimetaja Margus Müili stiilist suhelda oma intervjueeritavatega. Väga valgustav, kuid ometi kahetsusväärne.
Liis Lass to Margus, Kristiina
show details Aug 18 (4 days ago) Reply
Ajakirjandustava kohaselt oleksid minu seisukohad pidanud olema välja toodud õigesti ehk järgmiselt.
- Liis Lass on kursis, et kasv on toimunud, ja leiab, et põhjuseid võib OLLA MITMEID.
- Liis Lass leiab, et külastatavuse kasvule AITAS KAASA meediakajastus, mis oli planeeritud/taotluslik ja tulemuslik.
Kuidas saab ajakirjanik lisada artiklile midagi sellist, mida pole öeldud/mõista antud? Kes vastutab selle eest, et ajakirjanik ei mõista talle saadetava meili sisu?
Ma ei mõista, kuidas sellised selged laused jäid arusaamatuks, ning ilmus selline mäkerdis? Millest teie aru ei saanud?
Liis Lass
Margus Müil to me
show details Aug 18 (4 days ago) Reply
“Turundustöötaja Liis Lassi (23)*sõnul oli see ette planeeritud tema isiku värbamisega! “
milliste sõnade põhjal ma seda väitnud olen? Minu tekstis on selline lause:
“Olen sellegipoolest kursis, et külastatavuse kasv on toimunud ning sellekohaseid järeldusi võib teha mitmeid. Ilmselgelt mängis oma rolli ka see, et ühtäkki oli TBA esindatud sellises meedias, kus tal varem kohta ei olnud. Need sammud olid strateegiliselt planeeritud ja ka tulemuslikud.”
viidates sellele, et meediakajastus on olnud strateegiliselt planeeritud ja olnud tulemuslik.
Suurim meediakajastus leidis aset seoses Sinu töölevärbamisega.
Alates 1. juunist ehk Sinu reaalse tööaja algusest ei ole enam märkimisväärset meedia huvi täheldatud.
Sellega seoses tekkis ka seos Sinu värbamise ja sellega seotud meediakajastuste vahele, ehk teisisõnu: meedia tähelepanu aitas Botaanikaaiale tõmmata konkreetselt Liis Lassi värbamine. “Ilmselgelt mängis oma rolli ka see, et ühtäkki oli TBA esindatud sellises meedias, kus tal varem kohta ei olnud. Need sammud olid strateegiliselt planeeritud ja ka tulemuslikud.”
Sinu tsitaadist tulenev järeldus:
Kuidas jõudis TBA ühtäkki “sellisesse meediasse, kus tal varem kohta ei olnud”?
Seoses Liis Lassi värbamisega.
Kena päeva soovides
Margus Müil
PS. “Lapsajakirjanik” Kristiina Genno on Sinust vanem. Ometi ei tituleeri ta Sind “laps-turundusjuhiks”.
Liis Lass to kroonika, Jaanus, sven, Margus, Kristiina
show details Aug 18 (4 days ago) Reply
Margus,
sinu väited ja nö “järeldused” ei õigusta ju midagi. Pritsid mind koomilise demagoogiaga. Sinu lõpulause tugineb ju täiesti subjektiivsele arvamusele, mis minu kommentaari kuidagi ei väljenda – olgugi, et teie artikkel annab alust arvata vastupidi. Miks sa lahmid niisama? Minu vastusega Gennole ei ole sellel “nupul” mingit seost ning kui see on ilmunud puhtalt sinu teadmatusest, siis võiksid seda tunnistada ja ühtlasi ka vabandada. Rääkimata sellest, et võiksid oma laps- või vanurajakirjanikele elementaarset artiklikoostamist ka õpetada.
Mul on teie tegevuse pärast häbi, sest te käitute alatult, nahaalselt ja valetate inimestele otse näkku. Veel rohkem kahju on mul sellest, et pean teiesugustega kraaklemise peale oma väärtuslikku aega raiskama.
Ma loodan siiralt, et häbi on ka teiepoolne, sest sellist “tööd” nagu teete teie, suudab teha vaid muuks võimetu ja eksinud inimene.
Ma ei oota vastust sellele kirjale ja loodan, et minule kirjutamisega ja pugemisega ei tülita mind enam edaspidi ükski teie väljaande töötajate nimekirjas olev isik.
Kahju, et pean ennast kordama.
Ette tänades,
Liis Lass
Margus Müil to me
show details Aug 18 (4 days ago) Reply
Liis, Sinu tsitaate ei ole muudetud.
PS. Kas Öökuninganna on juba õitsenud?
Margus
Margus Müil to me
show details Aug 18 (4 days ago) Reply
PS. Küsimus Öökuninganna kohta puudutab konkreetselt Botaanikaaeda.
Liis Lass to Margus
show details Aug 18 (4 days ago) Reply
Näed, sa lausa põled meievahelisest diskussioonist!
Palun loe minu eelnevad kirjad veelkord läbi, aga tõepoolest ma laiutan siinkohal käsi ja taandun lausega “Targem annab järele!”
Liis
Margus Müil to me
show details Aug 18 (4 days ago) Reply
Liis, ma ei põle.
Mind huvitas ju hetkel hoopis teine asi: kas Öökuninganna on juba õitsenud? Siin ei ole targema ja järeleandmisega ju mingit pistmist.
Päikest
Margus
And last but not least,
*Margus, kallis faktitäpne ja objektiivne inimene, palun…palun…ütle oma lapsajakirjanikele ja endale, et LIIS LASS ON 22 mitte 23 ! Häbi-häbi-häbi!
Lapsajakirjaniku Kristiina Genno pugemine ja sellest sündinud omalooming Kroonikas. Ajakirjandus selliselt, nagu seda eksisteerida ei tohiks.
august 18, 2009
Vaadake naljakat lugu.
Üks päev, hoolimata minu well-known seisukohtadest, kirjutab mulle keegi Kristiina Genno Kroonikas niimoodi:
Kristiina Genno to me
show details Aug 12 (6 days ago) Reply
Tere Liis!
Kroonikani jõudis nimelt selline rõõmustav statistika, et botaanikaaia juulikuu külastajate arv on hüppeliselt tõusnus. Kindlasti oled informeeritud, et kui eelmise aasta juulis oli külastatavus 3000 inimese ringis, siis sellel aastal on see tõusnud koguni 4623-ni. Botaanikaaia asedirektor teadis ka öelda, et nii kõrget külastatavust pole teil olnud viimase viie aasta jooksul. Üheks suve atraktiivseimaks vaatamisväärsuseks on vaieldamatult öökuninganna ja huvilisi tõi botaanikaaeda ka uue kasvuhoone avamine, kuid kindlasti olid ka sina seotud taolise hüppelise tõusuga. Ei tea kas nõustud minuga aga sinu uus töökoht botaanikaaia turundusjuhina (või oleks siinkoha õigem öelda Tallinna keskkonnaameti projektijuht?) tekitas meedias taas kord laineid ja arvan, et just see tuletas paljudele meelde, et selline koht üldse eksisteerib. Mis sa ise arvad, mil moel oled just sina mõjutanud botaanikaaia käekäiku ja seda hüppelist tõusus külastatavuses? Millised plaanid on sul veel lähitulevikuks, et muuta see inimeste seas veelgi populaarsemaks?
Lugupidamisega,
Kristiina Genno
Tel. 666 2662
Kroonika
Ja siis mina vastan:
Liis Lass to Kristiina
show details Aug 12 (6 days ago) Reply
Tere Kristiina,
pean ära märkima, et olen eelkõige üllatunud, et Kroonika seekordne lähenemine on viisakas, positiivne ja ei pretendeeri kuidagi fiktsiooniline minu eraelust. Aitäh Kristiina. Siiralt loodan, et selline suhtumine on pikaajaline ja taotluslik.
Teema asjus.
Kuna minu jooksvad töökohustused on lakoonilisemad kui ainult kena palmi- ja roosiaaia turundamine, siis ei ole ma pidevalt ninapidi statistikas. Alustame järgmisel nädalal ulatuslikku kliendirahulolu uuringut, ning plaanisin numbrite kokkuvõtmiseks aja aasta lõpus. Olen sellegipoolest kursis, et külastatavuse kasv on toimunud ning sellekohaseid järeldusi võib teha mitmeid. Ilmselgelt mängis oma rolli ka see, et ühtäkki oli TBA esindatud sellises meedias, kus tal varem kohta ei olnud. Need sammud olid strateegiliselt planeeritud ja ka tulemuslikud. Hetkel viime läbi ka kohvikupinna konkurssi TBA palmimajas, mis peaks samuti tulevikus pakkuma kliendile lisaväärtust, kuid kas see huvitab ka Kroonika lugejat, selles ma julgen kahelda.Tallinna Botaanikaaiaga seoses on päevakorras rohkelt ettepanekuid, millest hetkel pole põhjust rääkida, kuid mis asutuse seisukohast on oluline tulevikus ellu viia. Soovitan inimestele, kes veel see suvi Botaanikaaeda jõudnud pole, seda kindlasti külastada, sest õige pea algab sügisperiood ja “teiselpool aeda pole varsti muru enam nõnda roheline”
Kas võin loota, et saan kirjutist ka enne näha/vajadusel täpsustada? Lisada asjakohase pildi, kus ka TBA peal?
Jään ootama Sinu vastust,
ilusat õhtut
Liis Lass
Ja siis mulle vastatakse:
Kristiina Genno to me
show details Aug 13 (5 days ago) Reply
Tere Liis,
Siin siis uudisenupp:
Liis Lass tõstis botaanikaaia külastatavuse lakke
Tallinna Botaanikaaeda on sel suvel külastanud rekordarv inimesi. Uskuge või mitte, aga seos sinna tööle asunud turundustöötaja Liis Lassi (23) ja külastatavuse vahel on täiesti olemas.
Tallinna Botaanikaaia asedirektoril Nelly Orissaarel on rõõm tõdeda, et sel aastal on nende maja külastatavus märgatavalt kasvanud.
«Kui eelmise aasta juulis oli külastatavus 3000 inimese ringis, siis sellel aastal on see tõusnud 4623ni. Nii suur pole see arv juba viimased viis aastat olnud.»
Alles suve alguses asus Botaanikaaia turunduse projektijuhina tööle ka Liis Lass, kelle ametisse määramine tõi endaga kaasa palju meediakära.
Liis leiab, et just tema ametisseasumine andis asjadele õige lükke: «Ilmselgelt mängis oma rolli ka see, et ühtäkki oli Tallinna Botaanikaaed esindatud sellises meedias, kus tal varem kohta ei olnud. Need sammud olid strateegiliselt planeeritud ja ka tulemuslikud.»
Mõistagi ei tuldud botaanikaaeda just Liisi vaatama, pigem tuletas meediatrall tema uue ametikoha ümber paljudele meelde kauni oaasi olemasolu. Samuti avati sel suvel aias uus kasvuhoone.
Panin just sellise pealkirja kuna see äratab kindlasti tähelepanu. Anna teada, kuidas sulle endale tundus.
Oleks väga tore, kui saadaksid endast ka pildi, mida võiksime kasutada ja ehk mahutame ära ka botaanikaia pildi aga see selgub juba kujundamisel.
Ilusat päeva,
Kristiina
ja tulemus…NAGU MIDA?? Plika poeb kasvõi perse vahele, et kommentaar saada ja siis ma pean lugema, et oma olla ennast lausa kuhugile “sisse rääkinud” või midagi wow…ühesõnaga, legendaarne Sõnad suhu pandud, juurde kirjutatud, kontekstist asjad välja rebitud…. oh jeekim kui rumalad nad ikka on… Ega lolli pole mõtet usaldada, isegi siis kui ta vilepilliga, silmad pisarais almust palub. Ikka jalaga ja süümepiinadeta. Oh loll Liis, jälle murdusid:D
Kas oled kuulnud lugu?
august 14, 2009
ei tea miks alguse said tunded..
juhtus see kõik, või näen ma und veel..
küsid taas, mu järgi sa, nii armununa..
Kuid täna veel ei tunne mind sa
võid aimata, kuid ei tea kindlalt
mis meist saab
selgub pea.
sest algus on hea
me käitume kui lapsed koos me
meil piisab pilgust vaid ei muust
kui sellest tundest maailm koosneks
viiks mõistuse su puudutus
veel oleme me veidi kauged
las kesta see ja kirg ei rauge
kui unustad, meenub pea
et algus sai hea
ja käitume kui lapsed koos me
meil piisab pilgust vaid ei muust
kui sellest tundest maailm koosneks
viiks mõistuse su puudutus..
ei tea miks alguse sai tunded
juhtus see kõik võik näen ma und veel
küsid taaas
mu järgi saa..
nii armununa..
andke armu kallid
august 13, 2009
vabandust, mul tuli kauaoodatud külaline. Soovitan liislass.commi asemel Oliver Twisti seiklusi, väga armsalt kirjutatud.
Päeva küsimus
august 12, 2009
Rahvas hakkab üles tõusma..
august 12, 2009
õige Eesti väljaanne
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=338616&q=kuulsus
Üleskutse: teata suvel lisatööd rabavatest staaridest! (35)
Kas siis tuntud inimestel on rasketel aegadel keelatud raha teenida ka millegi muuga kui oma tavapärase tööga? Hetkel on meil kõigil raske ju!!! Miks peab neid inimesi sellisel viisil alavääristama – nad teenivad endale ju kõigest elatist ja mis see sinu asi on, kuidas!
Tüüpiline Eesti ajakirjandus… äkki tegeleks inimestele hoopis positiivsuse süstimisega???? Aga eiiiii, kus sa sellega…
16:39 21.07.2009
Nägin Marylen Alberset sigalas puure rookimas!
23:13 21.07.2009
Karoliina Vasli ja Marileen Albers olevat stripparid kusagil Kopli keldris.
11:47 22.07.2009
hmm:
albers pidavat peldikuid ja rookima solnoki sööklas, kuulsin ühelt lähikondlaselt bussis… teatab anonüümne allikas
12:50 22.07.2009
ahah:
teen ka üleskutse, et kui keegi teab kes selle ideega seal lehes välja tuli siis sõitke lõuga talle ja tehke pilti ka sellest, sest see on jumala lahe ja see müüb täiega
15:56 22.07.2009
üleskutse: jälgi ajakirjanikke
Andke siia kommentaariumisse teada, kui näete kuskil mõnda ajakirjanikku, näiteks restos, rannas või ööklubis. Või näiteks ka toidupoes või WC-s
Miks Kroonika ja ajakiri Naised mind spämmivad?
august 12, 2009
Thanks, but no thanks
Ma saan aru, et hind hakkab niru sisu tõttu õiglaseks kukkuma, kuid kui halvasti saab oma klienti tunda?
Miks Ajakirjade Kirjastus arvab, et Liis Lassi postkasti võib saata mingit kuradi kampaaniareklaami? Kas ma pole oma eelistusi siin blogis juba piisavalt väljendanud? Kas teie meelest on jäänud õhkõrn võimalus, et ma mingi tobeda kampaania korras ikka Kroonika või ajakirja Naised telliks? Hmm..optimism on muidugi tervitatav aga paluks terve mõistuse piiridesse jääda.
No ja vaadake seda kampaaniat! Nad on valinud e-maili teel inimeste spämmimise, et reklaamida oma natuke-üle-saja krooni pakkumist, et meeleheitlikult teha midagigi, et takistada Kroonika, ajakirja Naised ja teiste naisteajakirjade peatset pankrottiminekut. Ja siis nad ütlevad, et on isegi tsäääänss võita tagasi see 159 krooni! Wow nagu, on see alles motiveeriv võidufond, mul pole sõnu! Kokku leidis ajakirja Naised leivaisa auhinnaraha 15 900 krooni! See peaks olema ju Kroonika ajakirjaniku…ee…mm…kahe kuu brutopalk! Milline raiskamine – võiks ju koguda kaks sellist summat kokku ja võibolla meelitab siis isegi mõne normaalse inimese Kroonikasse kirjutama aga no kus sa sellega..
Lõpp konkreetne. Mind jätke sellistest meilinglistidest välja. Ma ei soovi sellist kräppi oma postkasti näha. Saatke neile kõigile 159.- krooni, kes veel seda naiivset ja pessimistlikku meediat tarbivad ja võite kindlad olla, et parema puudumiseni on nad ka edaspidi teile lojaalsed. Pange reklaam Perekooli foorumisse või midagi.. kasutage oma seltskonnaajakirjanike shampanjavärvi ajusid.
Soovitus: Mida teha, kui midagi pole teha!?
august 12, 2009
Fragment tervest mõistusest www.perekool.ee
Oodake, las ma lõpetan naermise. Hea sõbranna Laura saatis mulle edasi just ühe toreda lingi ja leidis, et võibolla ma tahaks ka sahmaka kildu kuulda.
Nii. Paljud on kindlasti kuulnud, et olemas on mingi imeportaal Perekool, kuhu siis need inimesed, kellel suurt muud teha kui paljuneda ja kakalappidega ühest toast teise joosta pole, kokku saavad ja heietavad. Teemad varieeruvad sellest, et mis kõlaga peaks õigesti beebi puuksuma ning, et kuidas “kaotsiläinud” tampooni kätte saada.
Nüüd on keegi kodanik Ahv, kes Perekooli usin kirjutaja juba 2006. aastast on, üles lasknud geniaalse foorumiteema. Vahelduseks siis kakalappidele.
“Kumb on mõttetum avaliku elu tegelane – Lass või Kõrgemäe? Ja kuidas hindate nende meestevalikut, kummal on parem maitse meeste suhtes? “
:D:D Boozemoi, boozemoi, boozemoi…
Kallid lugejad, jagan seda kamalukest huumorit ka teiega: http://www.perekool.ee/index.php?id=36679&class=forum_schnell&action=view_post&post=5366908
mul oli aega üle ja ma postitasin ka
“Hmm, kuidas siis nüüd ikkagi on, et mina arvan, et lass on kollane hiinlane, tal on liiga suur laup ja koguaega jab mingit lolli juttu, ma ei saa midagi aru, nii haiget juttu ajab, üleüldse ma ei tea kes ta ongi, vahel küll kommenteerin jälle mingit ta lollust aga põhimõtteliselt pole ta mingi staar. No ja kes see laura kõrgemäe on üldse, mingi missi laura eksju ja muudkui mingid korvpallurid, maitea üldse kes ta selline on, kuulsus kindlasti mitte. enam lollakamaid blonde ei leia ausõna, häbi peaks olema. ja mõlemad kiskusid tissid ka paljaks ajakirjas kohe, see on selleks, et tähelepanu saada. nad on kompleksides päris kindlasti, üks rohkem kui teine. ja no see räägib juba enda eest, et järelikult on ikka ainult meeste peal väljas, sest miks muidu niimoodi koguaeg kuskil figureerida ja pildid ja.. no eks see ikka raha pärast ole, ega seal armastust ei ole kunagi, see on alati nii, et plikad tahavad lihtsalt lihtsat elu ja no siis teevadki niimoodi aga ma ei saa aru, miks need mehed ka siis jooksevad, kas kott on siis nii pähe tõmmatud et, ah maitea, igaljuhul on nad kaks jobu ja lolli blondiini ja pealegi on nad õudselt koledad ja võlts, kõik on võlts, rinnad ja küüned ja juuksed ja issand milline solaariumigrill on peal, jube lausa, jah ühesõnaga on nad nii mõtetud kuulsused et ma ei hakka üldse rohkem kirjutama. Juba läks umbes A4 siin vist. Laps karjub, ma lähen. Bye kõigile.”
Vahekokkuvõte poliitstatistikast
august 12, 2009
Ekspressi nägemus minust
Head lugejad, kes te viitsisite paar päeva tagasi anda hääle minu poliitmõtiskluste tarvis. See oli väga valgustav, lihtsalt tore teada ja naljakas. Täpselt nagu meile meeldib, eks?
57% olid teadjamehed, ning oskasid õigesti väita, et Liis ei kuulu ühtegi erakonda.
16% leidsid, et Liis kuulub siiski Reformierakonda
12% pakkus, et hoopis IRL-i
ning 11% pakkus Keskerakonda.
Veel selgus, et 1% arvab ka, et Liis kuulub kas Vene erakonda Eestis, Kristlikesse Demokraatidesse, Rahvaliitu või Ühendatud Vasakparteisse Väga noobel.
Enamus ehk 23% soovitas, et erakonnaga ei peaks liituma ning seda lihtsal põhjusel nagu: “Lihtsalt, ei!” 18% leidis, et poliitilise väljavaadete puudumise korral on tark mitte erakonnaga liituda. 17% leidis, et ei, kuna poliitika on lihtsalt praegu liiga räpane.
16% ehk enamus leidis, et liitumist peaks kaaluma Reformierakonnaga. Neile sekundeeris 8%-line huvigrupp, kes pakkus, et liituma peaks hoopis IRL-iga. 7% soovitas Keskerakonda. 6% võtsid chillilt ja ütlesid et vahet üleüldse ei olegi!
Küsitlusele vastanuist enamus, ehk 49% teatasid hüüumärgiga, et nad “ei astuks kunagi ühtegi erakonda!” 14% siiski alles mõtleb, mis selle poliitasjaga peale hakata ning külastanutest enamus on Reformikad, järgnevad IRL-ikad ning seejärel Keskerakond viie protsendiga vastanuist.
Minumeelest täitsa vahva küsitlus ja informatiivsed vastused. Sellised tuleb ka edaspidi. Huvitav, miks mind nii vähesed Keskikad loevad…hmm..
Õhtuleht jälle sepitseb
august 12, 2009
Nuga pildil siiski grilltarvik, ei midagi hullemat
Tundub, et keskkooliharidusega ja valenime taha pugejad Õhtulehest on jälle oma saed käima tõmmanud Vrmmm Vrmmm…. Eile helistas mulle keegi julge ja rasvase hindirinnaga, ning telefon näitas et kõne tuleb hullumajast nimega Õhtuleht ning täna kuulsin töölt, et ka siia olla helistatud, ja nuhitud täistuuridel.
Olgugi, et ma telefoni sellele vastamata kinni lükkasin, ei jäetud rahu ja uuriti ikkagi Liis Lassi tegemisi. Teadagi on nad minu blogi igapäevased lugejad, aga ju häirib neid minu aeglane postitamise tempo ja seega on vaja lisa küsida. To consume me more or so.
Nad lihtsalt ei saa minuta ja see tunne on võimas
Aga mida arvate teie, kallid lugejad. Jumala eest vastake nii mitu varianti kui soovite.
Muideks, täna lugesin lehest, et Botaanikaaia kauaaegne direktor lahkub ametist. Ausõna, Õhtuleht, olles direktorihäärat elus vaid kaks korda näinud, ei ole mul tema töölt lahkumisega küll midagi pistmist, olgugi, et teile kindlasti meeldiks pealkiri: “Liis Lass sõi Botaanikaaia Direktori närve niikaua kui ta töölt lahkuma oli sunnitud” kõlaks päris hästi ja Õhtulehelikult. Või siis, et “Mis toimub? Botaanikaaia direktoriks pandi Liis Lass!!” Höhöh..
Jummel jummel ma ütlen… Oh jah, ei ole midagi parata, meie väikeses ja kontrolli alt väljunud riigis on just nendel ullikestel pidu. Ullikestel aadressil Narva mnt. 13
Puhkepaus
august 11, 2009
www.leonfoto.ee
Täna on nii ilus ja soe ilm, et ma ei pressi välja ühtegi magusat meediapala. Võtke vaarvanemad või kallimad või kasvõi kodukassid käekõrvale ja minge jalutage näiteks Orlovi lossi juures. Muuseumis on lahe väljapanek.
Filmisoovitus – Dorothy Mills
august 10, 2009
Õudusfilmide fännina üritan tasapisi kinodes jooksvad teosed ka üle vaadata ning kui eelmise “elamuse” lõpetasin selle tühisuse tõttu poole filmi pealt, siis praegu kinos jooksev “Dorothy Mills” on hoopis teisest puust. Sarnaselt Butterfly Effectiga keerleb film ümber vaimuhaiguse ja selle kummaliste avaldumisvormide ümber. Film hirmutavalt reaalne, traagiline ja lootustandev, kuid eelkõige eluline. Just selle “elulisuse” pärast valin ma alati psühholoogilised filmid. Kui väga ma ka ei tahaks uskuda Transformerite olemasollu, siis vaatama lähen ma selliseid filme ikkagi ainult siis, kui teiseks parimaks alternatiiviks oleks mõni beebiseanss.
Kirjad
august 10, 2009
Saagimi Anu kirikuball
Hei,
kuule, su suur konkurent meediamaastikul Anu Saagim sai ikka vägeva ” peoga” hakkama . Koguni nii suure ja vägevaga, et ilmselt ei teki tükimat aega konkurentsi sellele vahvale ürituste sarjale . Mis võiks olla vahvam nimetus kui mitte näiteks Suicide Party ? Aga see selleks .
Liis Lass või Anu Saagim ? Pronksiöö või Kirikuläbu ? Kui sa raamatut või blogi kirjutad, siis võid selle võrdluse ka sisse toppida . Saagim oli nii kade, et lass käis presidendi vastuvõtul ja korraldas ” saagimi vastuvõtu “ Püha Vaimu kirikus . Mille Saagim igaks juhuks Madonna afterpartyks ristis – et ikka rohkem külalisi saada .
Kui näiteks selle pronkssõduri äraviimisega ja hilisema pronksööga keerati suhted sassi kõigest ühe riigi ehk Venemaaga . Siis selle kirikuläbu kaudu keerduvad suhted palju enamate riikidega, kes on nii majanduslikus kui poliitilises mõttes Venemaast kordades tähtsamad .
Nagu näiteks USA – kellega on reaalne oht vastastikune viisavabadus kaotada . Või Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa, Soome, Rootsi ja paljud teised riigid . Peamiselt on reaalne oht kaotada justnimelt neid tähtsaid välispartnereid , kes Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel esimestena meid diplomaatilises mõttes tunnustasid ja kellede äralangemine kaubanduspartneritena tõukaks meid veelgi sügavamasse majanduskaosesse kui me seda praegu veel oleme .
Ehk siis Pronksöö halvendas suhteid ainult ühe riigiga ehk Venemaaga ja teised riigid jäid neutraalseks või toetasid meid . Kahjuks aga on raske mõista,millised maailma mõjuvõimsad riigid meid selle Kirikuläbu puhul toetaksid ja miks nad seda tegema peaksid . Maailma rikkamad riigid on väga sügava religioosse taustaga ja mingite pärismaalaste kombel religiooni häbistav ning soolapuhujaid jumaldav väikeriik seda toetamist küll vääriv pole .
Pole siis ka ime kui seni Eesti välispartneritest viiendal kohal olev Nigeeria teeks vägeva hüppe ning tõuseks hoobilt Eesti tähtsamaks välispartneriks . Kui meil valitsev mentaliteet on rohkem aafrika pärismaalastele sarnanev, siis tekib küsimus, mida me sinna euroliitu õieti otsisime . Ja loodame, et saame vastuse, sest kui me vajalikke samme ei astu, siis võime olla ka esimene riik, kes sealt Euroopa Liidust minema lüüakse .
Parimate soovidega
Huvitav lugejakiri Lass24-s
august 10, 2009
Tere kallis Lass24 toimetus,
Pöördun teie poole eelkõige enda murest seoses Õhtulehe reporter-fotograafi, Kaarel Tigas’e, (eba)komeptentsusega. Seda kirjeldab edasine lugu:
6. Augustil 2009 algas minu ekspriment: nädal ratastoolis. Selle raames ma veedan nädala ratastoolis, tänaseks on käes juba 3. päev. Aga suurem sündus juhtus juba 2. Päeva alguses, kui ilmus Õhtulehe pabervariant. Nimelt seal tembeldati mind justkui seksmaniakiks. Lugu siis algusest peale – minu ratastooli istumisel osales hulk pressi – EPL, Postimees, Delfi, Õhtuleht. Kõigile sai intervjuu antud ja lahkusingi sealt. Õhtuleht oli saatnud kohale Kaarel Tigase, kes on nende fotograaf. Ta oli kaasa haaranud ka diktofoni, et mind intervjueerida.
Ta esitas mulle hulga küsimusi eksperimendi kohta, kuid teema läks järsku seksi peale. See oli ootamatu, kuid vastasin ausalt, sest teadsin, et minu sugune tagasihoidlik noormees vaevalt, et seksiteemaga väljaandesse jõuab. Kui ma sain kätte küljendusest artikli, vajus mul kergelt öeldes suu lahti. Esiteks oldigi mind tembeldatud juba Ratastooli-Danieliks – see mu meelt ei heidutanud. Aga mind ootavat nüüd nädalane tsölibaat! Palun vabandust, aga ühtegi sellekohast väidet ma ei ole andnud. Kui ma edasi lugesin, avastasin, et eksperimendist juttu sisuliselt ei olegi, vaid seksist või selle puudumisest. Lisaks sellele oli mu tsitaatidele pannud Kaarel otsa veel enda fantaasiajuppe, mis keetis mu tulivihaseks.
Praegusel hetkel olen asjasse kaasanud juba Eesti Lastekaitse Liidu ja kaalun vastulause avaldamist kooskõlas Ringhäälingu seadusega. Ka Avaliku Sõna Nõukogu poole on plaanis pöörduda, sest antud hetkel kuritarvitati minu kogenematust ja see on selgelt vastuolus eetikakoodeksiga. Ja proovige vaid väitta, et fotograaf ei ole ajakirjanik. Pressikaardid on neil kõigil samasugused ja tegemist on täisväärtusliku toimetuse liikmega. Küsimus on pigem selles, kas tema eetilisus on pöördvõrdeline teen porno GB arvuga tema arvutis.
Ise ma kommentaare ei loe – küll, aga tean, et midagi positiivset sealt taaskord ei tulnud. Vahe oli selles, et seekord hüpati ajakirjanikule kõrri, mis on minu vaatenurgast ka põhjendatud. Ta tembeldas 16-aastase seksmaniakiks ja astus üle eetikast.
Kõnealune artikkel ilmus 7. Augustil, reedel Õhtulehe 3. Leheküljel, otse Anu Saagimi artikli kõrval – ma ei usu, et mõnel lehe ostjal see kahe silma vahele jäi.
Lugupidamisega,
Daniel Sepp
Sellised lood siis. Ausalt öeldes ei oskagi rohkemat muud öelda, kui et tark on Õhtulehega jääda koostööVÄLISTESSE piiridesse ja kogu lugu. Selline väljaanne ei pretendeeri mittekuidagi objektiivsele ajakirjandusele ja imedesse ei tasu samuti üleliia uskuda. Mis puutub Avaliku Sõna Nõukokku, siis on mulle mulje jäänud, et sealsed tegelased teevad usinat koostööd kaevatavate väljaannetega, mis annab aluse arvamaks, et ollakse samuti subjektiivsed, korrumpeerunud ning meelelahutusmeedia seisukohalt täiesti mõttetu ühendus. Vastulause peaksid nad siiski laskma sul avaldada kuid kui enda viimast vaidlust mäletan, siis valetas mulle Õhtulehe sekretär tunde, et peatoimetajat pole, ükski meil vastust ei saanud, väljamõeldud ajakirjanik muudkui kirjutas ja ASN kiitis kogu selle tegevuse heaks. Seega parim mis sa teha saad on pühkida SLÕl-iga peput ja propageerida seda tegevusviisi ka sõprade-sugulaste seas.
Kõnealune ja absoluutselt täiesti sisutühi artikkel on siin: http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=340843&q=ratastool
juhuks kui “wordpress” “blogspotiga” sassi läheb…
august 7, 2009
Et juhuks kui “wordpress” “blogspotiga” sassi läheb ja kuidagi ei leia üles blogi, siis aitab aadress www.liislass.com
Lähipäevil hakkab samamoodi toimima ka www.lassliis.com juhuks kui liislass.com meelest läheb
Muideks, siia lehele satutakse tihtipeale selliste otsisõnadega nagu:
Liis Lass blog
Liis Lass seks
Liislassiblogi
Ilmatüdruk kehamaaling
Inga Raitar
Liis Lass Playboy
hea algus
anu saagim
Nõnda
august 7, 2009
Kõigepealt aitäh kõigile, kes viitsisid ausalt ja ilma üleliigse huumorita vastata eelnevatele poliitküsimustele. Teen sellest kõigest õige pea kokkuvõtte, kuid jätan küsitluse mõneks ajaks veel üles, et ka need, kes igapäevased pole, saaksid oma sõna sekka öelda. Ja minu aususearmastust te võite aimata, seega lähtuge sellest palun. Tänan!
Kuna te kõik teate kuidas Eesti kollast ei või mitte usaldada, siis olen enda blogis alati ära toonud need intervjuud, mis tõepoolest minu poolt antud on ja nõnda moodi ka kirja saanud. Üks nendest on sellel reedel ilmunud Naistelehe intervjuu.
Ropust raamatust sealt palju küll välja ei loe ja selle põhjuseks on see, et see on veel natukene saladus, kuid selle eest loeb välja muud. Ja väga tore intervjuu sai.
Kui ajakirjandus kirjutaks rohkem noorte inimeste loomingust, tehes seda huvitatult ja ausalt, siis oleks meil palju rohkem heliloojaid ja artiste. Hirmus halvakspanu ees ei julge ju ükski normaalne hing oma südant avalikkuse ees laiali laotada.
Tänan siiralt autoreid Epp Reinmetsa ja Kaire-Külli Kuldbeki, kes tegid väga kenasti otsa lahti tutvustamaks huvilistele seda armast rohelist plaadikest. Aitäh!
Teeme need asjad siis selgeks
august 6, 2009
Kuulge teie tuhat blogilugejat päevas! Nüüd ma tulen täitsa tõsiste ja konkreetste küsimusega. Ma ei jõua enam vastata kõikidele nendele poliitilistele järelpärimistele, et millal ja mis või kus ma tegema hakkan. Tagatipuks tullakse minu juurde juba kuulujuttudega, kus ringkonnas ma sügisel kandideerivat ja millise erakonna nimekirjas!? Kas tõesõna on nii suur soov minu nime ette numbrit panna? Minu selja taga neid asju ajada ei ole pealegi üldse viisakas.
Kui ma loen kuid ajakirjadest ja lehtedest kuidas ma ühe või teise erakonnaga liitunud olen või liitun, siis varsti liituks tõesti juba kiusust! Olen öelnud selge sõnaga, et ma EI OLE üheski erakonnas ja ei plaani seda ka lähiajal teha. Ja kui see lähiaeg peaks läbi saama, siis seda ma ka väljendaks. Antud hetkel ei ole mul muud poliitilist seisukohta kui see, et mulle ei meeldi see mis Eesti riigis toimub – igasugusel tasandil! Loodus on veel jäänud, mille kohta nurisemist pole. Ilm on ka väga okei!
Nii et mulle teadmiseks, sest kui keegi mind üleüldse valima peaks, siis on võimalik, et nad on ka minu blogilugejate seas, pöördun ma teie poole valgustatuks saamise eesmärgil.
Ja nii loll ma nüüd ka ei ole, et lause peale “aga seda Eestit sa ju muutma tuleksidki” kuhugi ennast kirja paneks. Iga asi omal ajal!
Veel vähem, ka minu elukaaslast püütakse värvata! Kuhu on jäänud väljavaadete ja enda initsiatiivi pärast liitumine?
No kurat, kui mina mõnda erakonda astun, siis uhkuse ja sisemise kindlusega.
Aga palun, mis arvate teie – enam otsesemat tagasisidet ei saa küll üksi tulevane või praegune poliitik.
“Tule taevas appi” aga see “Polä pahaa!”
Elmariachi – “Hea Algus” täitsa müügil kohe
august 6, 2009
Etskae! Laseringi veebipoes täitsa müügil ja samamoodi ka poodides. Hinnaks 199.- Isegi kui oma laps on paks nagu põrsas, veidi lampjalgne ja tundub et ei hakka ka kaheksaselt lugema, siis emmele on ta ikka utsunupsununnukas. Seega on järgnev kõigest minu subjektiivne arvamus:
“Elmariachi – Hea Algus” on üks tore plaat ja seal on toredad lood ja ma laulan kaasa salaja, vahel.
Ja saladuskatte all võin öelda, et tiraaz on piiratud.
Nädala tsitaat tuleb Aivar Riisalult!
august 6, 2009
pane lausesse koma: "maha lasta mitte armu anda"
Enne kui ma luban endale väikest vahvat naeru, siis tsiteerin Elu24-ja:
Allikas: http://www.elu24.ee/?id=149969
Mph.. hahahahaa…oi jummel jummel mulle meeldib see nö “meediakangelaste” ülestõus. Siiani olid ajakirjanike vastu paukunud vaid naissoost tegelased kuid nüüd on teemasse süvenema hakanud ka mehed! Huraa, tõepoolest “kaua võib” eksole?
Aa ja seda ka veel et, ma ei tea kes on see uus Elu24 ajakirjanik Hendrik Alla aga mulle meeldib tema kirjutamisstiil! Ta on just niimoodi mõlemale poolele au andes selle üles tähendanud, olgugi, et oleks võinud ju ka ise ajakirjanik olles pahaseks saada ja kirjutada hoopis teisemaigulise asja. Aga nupp on humoorikas ja annab lugejale voli suht kõigutamatuks fantaasiaks. Lahe.
ps. Elu24 tegelikud tegijad, pange Hendrikpoiss ikka veebilehe kontaktinimekirja ka, kui ta teile kirjutab. Mäletate ju küll kuidas Õhtuleht oma väljamõeldud Siret Mägi´ga orki lendas.
pps. Ma arvan, et minu blogi lugejad juba teavad, kes võinuks olla see “väga vaikseks jäänud” ajakirja Naised ajakirjanik
Alternatiivne lähenemine vähiravile
august 6, 2009
Mõned ajad tagasi kajastas Lass24 lugejakirja (http://www.lass24.ee/w/2009/07/15/vahiravi-on-enam-kui-voimalik/), mis jagas erinevaid seisukohti maailma vähiravipoliitika kohta. Mõned hetked peale seda potsatas toimetuse postkasti sisuta, kuid attachmendiga, e-kiri, mis sisaldas endas pdf-i raamatuga “Maailm ilma vähita – vitamiin B17 lugu” autor G. Edward Griffin.
Kuna toimetamist on päeval omajagu, siis märkisin e-maili oluliste kirjade kausta, kuid ei hakanud sellesse kohe süvenema. Mõne aja pärast otsustasin teose siiski välja printida ja minu üllatuseks võttis selle väljatrükk enamvähem terve paki paberit…Köitsin erinevad peatükid klammerdajaga kokku ja hakkasin lugema.
Tegemist on tavameditsiinist ja tavameditsiinipoliitikast vägagi erineva arvamusega vähiravi võimalikkusest ja selle info mittepopulaarsuse tagamaadest. Tänaseks olen üritanud ühe õlekõrrena seda raamatut mõnele abivajajale sokutada. Ma ei oska anda sellele infole mingit kinnitust ega võtta seisukohta, kuid usun, et kui keegi või kellegi lähedane abi vajab, siis on igasugune info teretulnud.
Raamat ei ole minuteada veel Eestis ilmavalgust näinud, kuna tõlkija teeb seda iseseisvalt ja teatavasti on raamatu väljaandmisega seotud kulud. Kõik kes seda raamatut loevad ja seisukohti jagavad saavad tõlkija kontole kanda oma panuse, et viia raamatus olev info ka teisteni.
Kui kellelgi minu blogilugejatest on huvi selle teose vastu, siis kirjutades mulle liis@lass24.ee saadan teile meelsasti selle pdf-i.
Milline elu! (täna kahjuks küll poole milline…)
august 5, 2009
Kui ma külastan vanemaid või sõidan kellelegi külla, kes elab tüüpilises kanalarajoonis, siis ma märkan alati kummalisi asju, mis panevad mind ikka ja jälle inimeste peale mõtlema.
Ma näen neid imeväikese omahinnaga ehitisi, mis majutavad endas nii vanemaid kui nooremaid, sülelapsukesi ja kooliealisi. Selliseid “uusrajoone” (tänapäevasem oleks vist õigem öelda “uuspiirkonde”) leidub igas linnaosas ja suuremas Eesti linnas. Nad väljendavad segu rikkusepüüdlusest, mahapestamatust idaeurooplusest ja magusmõrust läänelikkusest. Mõelda vaid…minu esimene aed! (lihtsustamaks fantaasiat, tunnistagem “aiajupike”, “muruplatsike”, “murualakene” jne).
Ja oi kuidas seda esimest aeda on mõnus ruunata. Olla peremees. Korterist välja, majaomanike staatusesse tõusnuna, soetada tõeline muruniiduk! Kogumiskastiga ja prnn…kui mõnus on sellega siis särk maas seda “aiajupikest” äestada. Kui niidetud, siis kääridega peale! Mitte üks kõrs ei tohi võrsuda sellest aiaplatsikesest…
Fanaatilisus viib tihtipanu sinnani, et Hortesest tuuakse ära ka kõik silmapaistvamad aiapäkapikud (saapakesed, kassikesed, teokesed, siilikesed, smurfikesed, pokukesed ja miks mitte ka jõuluvanakesed) ning reastakse need aiajupikesele ritta. Ikkagi aed ning aed nõuab kaunistamist!
Talveperiood möödub veel-korteris-elavate sõpradega (nemad on nüüd alati külla kutsutud) ilmselge üleolevusega arutledes et tjaa…järgmine aasta tuleb kindlasti ehitada terassilaiendus! (Ja ega vahet pole, et seitsmekümne ruutmeetrine muruplats 30% võrra väheneb, terassijuurdeehitust planeerib iga normaalne eramaja peremees!) Ja veel korteris elavad sõbrad noogutavad unistavalt kaasa: “Mmjaa…tuleb küll..mnjaa..”
Esmakordne kanalarajooni elanik teab, et on alati naabrist parem. Tema väärib oma majakest seal kanalas ning on tõeline majaperemees. Päeval, murulapikesse hoolikalt (ja igaks juhuks) rullmuru putuktõrje vedelikku valades, vaatab peremees alati üle naabri aia, et midagi poleks muutunud ega uus. Ai kurja, kui tuleb naabri pärast samuti minipurskkaev soetada või ohh…need fantastilised muru sisse kaevatavad plastbasseinid..ei raatsi unistadagi.
Talvel, kui peremees on oma kahe lapse ja laulatatud naisega Egiptusest naasnud, algab õilis majakaunistusvõistlus. Või noh, mis võistlus. Õige peremees lihtsalt kaunistab oma maja ja kõik! Ega ta teistelt vaata ega üle pinguta. Erinevad valgustorud, vilkuvatesse ehetesse mässitud ning liivasel põllupinnal veidi kiduraks jäänud kuusekesed ei ole ju ometi liig. Rääkimata dzinglbellsist mis uhke puldiga sissesõidu väravat avades tinisema on pandud. Eestlane on tagasihoidlik inimene. Ja keda huvitab, siis auto varjualusele on juba planeeritud ka seinad!
Õige peremees armastab oma naist. Armastab seetõttu, et ta teda kahjuks palju ei näe. Maja eest on vaja maksta laenu ja ega ehitustööriistade müügimees pole MASU ajal lihtne olla! Naine on õnneks emapalga peal. Nüüd kurat muudeti seadust ja anti tööandjatele, raiskadele, igasugu õigusi ka lapseootel või lastega naisi vallandada või koondada aga kurat ma ütlen..Mina ütlesin naisele, et see on minu puhul okei, kui me jäämegi lapsi tegema. Siis ei võta see riik, millele ma oma raske tööga makse tasun, vähemalt meie leiba!
Ja meie armast 85 ruudust maja, mille aed on juba nagu oma laps!
Miks ei võiks lihtsalt austada inimese soovi?!
august 5, 2009
Guess u have to learn to read to notice the sign
Madonna ja Britney mõlemad kehtestasid oma kontserditel meediapiirangud. Madonna kontserdile said vaid valitud (respekteeritumate) väljaannete fotograafid ja pildistamisõigus oli neil vaid esimese kolme loo ajal. Siis visati fotograafid kas välja, võimalik et nad pidid loovutama ka oma mälukaardid ja oligi kogu moos. Ei mingit meelega tehtud tussupilte ja enda lõtvunud naha nägemist tabloididel. Enda meeskond selekteerib tehtud fotodest parimad ja annab need üle väljaannetele.
Lisaks, keelata veebiväljaannetel igasuguste piltide tegemine ja avaldamine samuti seetõttu, et pärssida õelutsemist, parastamist, vigisemist, vigade otsimist ja muud nahaalset. Ja jumala õige! Kas peaks võimsa show eest vaeva nägema, et tänutäheks enda tampooninööri veebist näha ja meetritepikkust diskussiooni selle all?
Soome meedia nö “vihastas” Britney peale ja kajastas minimaalselt. No jeesus kui lapsik! Nõuavad taga oma õigust õelutseda Ausalt öeldes tõstab sellise tsensuuri kehtestamine ainult nende artistide mainet, ning langetab meedia oma. Vaevalt, et üks sitane Ilta Sanomat Britney´lt mõne kopika ära võttis. Ikka vastupidi.
Ja mida tegi meie meedia ja Madonna jaoks mitte kvalifitseerunud veebiväljaanded? Nad kutsusid üles rahavast pildistama ja neid pilte neile saatma!? Peibutades artisti palvest üle astujaid mobiilivärdjaid mõtetute auhindadega, mis nad nende hädiste piltide eest saavad. Ma pakun, et tampooninööripilt oleks saanud ehk isegi viis sotti voh, vautsi vau..
Kuna väljakule sa nõnda palju turvamehi ei pane, kes igat pildistajat nähes, viimasel kaikaga pähe lööks siis pooldaksin igati, et väravas korjataks inimestelt ka mobiiltelefonid.
Said teie vanemad ilma telefonita ringi käimiseta hakkama, siis saate ka teie!
Customer Service
august 4, 2009
Kuna meie käest vähemalt siin Eestis ei küsita, et mida me tahaksime sealsest kollasest ajakirjandusest lugeda, siis pakun ma vähemalt siin, veidi vähemkollases kohas, teile seda võimalust. Mida te tahate siit blogist lugeda?
Mida ausam vastus on, seda parem ja julgem. Vastusevariante kasvõi mitu. Kes viitsib ja tunneb soovi pikemalt kirjutada, siis ilmselgelt ootab teie kirju ka minu e-mail. Ühtlasi vabalt ka profiil Orkutis, kuid ma ei süüdista inimesi, kellel seda pole. Lollus oma suhtevõrgustiku niimoodi avaldada, eksole? Aga ok, asja juurde..
Huhh..
august 4, 2009
Olen vähemalt poole päevaga oma nädalavahetuse mittekirjutamisega maha luuserdatud lugejad tagasi saanud, yei!
Welcome back Friends!
Nädala anekdoot
august 4, 2009
Liis Lassi isa pärib: “Kuule, kuidas sa Pirita teelt koju saad, kui Madonna kontsert on?”
Liis vastab: Hmm, maitea, vast Lasna kaudu. Või hmm, hüppan üle!?
Liis Lassi isa muheleb: “Nojah, siis näeksid ju Madonnat ka…”
Liis vastab: “Mis näeksin!? Madonna näeks mind!”
egohuumor toimus täna kell 16:19 MSNis.
Peaasi et untsu ei läheks
is currently cooking itself..
Täna on paljud küsinud, et ¿que pasa?, miks vaatab Lass24 lehelt vastu piiritu tühjus ja paar arusaamatut lauset. (Praeguseks hetkeks on leht küll üleval, aga võib siiski veel mõned korrad haihtuda). Põhjus on mõnevõrra närviajav aga ometi proosaline. Seoses kerge kontseptimuutusega lehe sisus, haldusfirma vahetuses ja sellega seonduvas data ümbertõstmises liigub leht ühest kodukohast teise. Olgugi, et suhtlemine valdusfirmaga on meeldiv, siis on ka selle taga omajagu bürokraatiat mis aega võtab.
Loodan, et homseks kõik toimib. Siis võib uuenduste kohta lugeda juba Lass24 lehelt.
Ja ma kasutaks võimalust ja uuriks kas minu blogi lugejate seas võiks olla kedagi, kes lihtsamat kujundust võiks pakkuda? Kuna portaalike on mul ikkagi no-profit IT õppevahend endale ja pressiteadete saatjatele pisike, kuid tubli reklaamikanal, siis on abistavad käed alati teretulnud!
Kas muutuda paremuse või lihtsama poole?
august 4, 2009
Kui ma vaatan kuidas mu lugejate arv mõnelt tuhandelt mõnesajani kukub, kui ma mõni päev oma blogi kirjutanud pole, siis tilgub süda lausa verd. Seega ma võtan ennast käsile.
Alustasin tegelikult juba eelmisel nädalal uue jutuga, kuid pole seda siiani viitsinud päris valmis treida ja üles lasta. Lugu räägib sellest, kuidas ma kartsin, et Anu Saagim Moskvast shampuse varastab. Naljakas teema ja ilmselgelt paljude jaoks tore lugeda. Pean aga enda olemasolevale objektiivsusele tuginedes välja mõtlema, kas see lugu omab üldse uudisväärtust või mitte ning kas ma tahan taandada ennast traditsiooniliste Eesti kõmuajakirjanike tasemele ja endale täiega vastu rääkida. Vahel tahaks.
Mind näiteks ei häiri kui..kuidas ta ennast kutsubki…Bravuuritar, jajah, kirjutab Õhtulehte ja Kroonikasse (kes teda agaralt, justkui kohustuslikus korras küsitlevad) enda meesteelistustest, armastuseta abiellumisest ja soovist osa võtta Presidendiballist, olgugi näiteks, et millegipärast mu isa ajab see kohe täitsa närvi. Mis on naljakas. Mul ei jää sellele pilk pidamagi ja ma arvan, et see on väga hea, kui ta on leidnud ajakirjanikest partnerid, kes tema soovi seda infot avalikkusega jagada, ka truult austavad. Hea ei ole lugeda võõraste inimeste kohta ilmselge kibestumuse ja kuritahtlikkusega treitud vihjelugusid, millega neil seost ei ole. See teeb mul südame pahaks ja tekitab tahtmise mitte osata Eesti keeles lugeda. Ma loeks enne sada korda kasvõi Anu memuaare, kui ta selle ise välja andnud on! Registreerin ära, et näe, Saagim siin räägib endast ja oleks rahul. Et teistest ei räägi.
Heti Tulve ütles oma hiljutises kolumnis (mis ilmub Naistelehes), et tema meelest oli mõned ajad tagasi meediast läbi käinud fotograaf I.Galetini ja Õhtulehe reporteri M-L Albersi catfight lapsik ja mitte midagi seesugust, mida keegi lugeda tahaks. Võin eksida sõnastusega, kuid usun, et mõte oli selline. No mina arvan ka, et ma ei taha sellest lugeda. Või mis kuradit ma arvan, ma tean et ma ei taha! Ometi pean ma kivi viskama sellesama meedia kapsaaeda, kes nende kahe noore inimese kirjad said ja sellest uudised treisid. Paljud jäid diskreetseks – ka ma ise sain kirjad – kuid ei leidnud põhjust asja järjekordseks pseudoskandaaliks puhuda ning nõnda talitasid ka paljud teised väljaanded. Keda huvitab erinevate meediakanalite eetiline piir, siis tasukski alati silmas pidada seda, kuidas ja mida ühed kirjutavad, ja millest teised pigem vaikivad. Olgugi, et omavad sama infot. Quality level, if you wish. See on kõige tüüpilisem uudistepõuas Eesti meedia, kes treib “nupu” igast vihjest ja õlekõrrest, mis ta kätte kukub, otsimata ja leidmata kvaliteeti.
Ma ma siiski südamest loodan, et hakkame jõudma sinnamaale, kus lihtsa-elu meediale lisandub vähe läbimõelduv. Minumeelest on mõningatel saitidel ja väljaannetel küll kõik eeldused olemas. Siis on vaid tähtis, et mõni üksik ajakirjanik ilusat kompotti ära ei fakiks.
Tulles tagasi Galetini ja Albersi juurde, siis mõistan, et noorte vahel puhkes konflikt, ning ego, solvumine ja õiglustunne, ei lasknud kummalgi patuoinaks jääda. Olen seda ise kogenud miljon korda lükates ümber justkui kosmosest tulnud teateid minu tehtud või tegamata jätmiste kohta. Õnneks pikapeale sellest tüdineb, kuid ju ei ole Albers ja Galetin veel nõnda karastunud. Hea on soovitada, et las loll haugub, tõmba tagasi.. kuid mõni torpeedo võib tõepoolest närvi ajada ja küüned sügelema panna küll. See on selline nooruse ja vemmeldava vere värk, teate.
Hetile ma soovitaks aga kirjutada millestki täiesti uuest ja mitte keerutada juba meedias läbi käinud tolmu. Aga ma ei eelda, et minu soovitust kuulda võetakse. Pealegi jagan ma ju ka ise hinnanguid..
Meelelahutusväljaandesse töötama minnes toimub justkui sama, kui satuks tervena gripihaigeid täis kontorisse. Alguses on sul täitsa normaalne olla ja teed mida arvasid end tegema tulevat. Ühtäkki aga haigestud ja hakkad teistega sarnaselt lödisema ja lädisema, tatistama ja patsille pritsima. Tuled objektiivsena, lähed rebaskavalana. Tuled aatelisena, lahkud korruptandina (noh, see toimib ka mujal kui ajakirjanduses). Ühesõnaga, mis ma tahan öelda on, et väga raske on jääda terveks, kui teised on haigestunud.
Noh, võib ju loota, et ühes gripikontoris on mõned tugevama immuunsusega ja saadavad haiged lihtsalt koju või sundpuhkusele..
Ooo, see oleks uue meelelahutusajastu algus!
ps. postitus polnud vihje, et minu blogi nüüd kollaseks muutub.
Rääkisime Trendiga suveasjadest
august 3, 2009
Lugu sellest, kuidas ma politsei välja vihastasin
juuli 31, 2009
Täna räägime politseijuttu.
Elasin üksvahe Liivalaia tänavas, suure klaasist ja tänava poole kummarduva maja kõrgel korrusel. Vaade oli täpselt Liivalaia kohtumaja katusele, kus lehvis ilmselgelt sinimustvalge lipp.
Vahel mul oli täitsa igav kohe ja siis ma vaatasin aknast välja nagu vanamutt. Õnneks oli korter nõnda kõrgel, et ainukesed, keda ma oma vahtimisega häirida sain, olid möödasõitvad kajakad.
Siis ühel õhtul tuli päikseloojang. Või noh, ühel õhtul ma passisin vanamutina päikeseloojangu ajal veel välja ja avastasin, et op, miks ei ole langetatud kohtumaja katusel olevat lippu!?
Muutusin närviliseks, veresooned meeltekohtadel hakkasid tuksuma ning ma valisin Tallinna infoliini. Keegi ei vastanud.
Siis ma helistasin üks-üks-kaheksa-kahte ja ütlesin, et neiu otsiks välja lipuseaduse. Otsis ja koos veerisime üle, et lipp peaks siiski päikeseloojangujärgselt langetatud olema. Küsimuse peale, et ega neiu ei oska arvata miks kohtumaja katusel lipp veel lehvib, sain vastuseks tagasihoidliku ja ärritunud “Ei!”
Selleks ajaks olin ma ilmselgelt juba väga solvatud vanamutist linnakodanik ning helistasin politseisse.
“Politsei. Tere”
“Tere. Mina tahan teada, miks ei ole langetatud kohtumaja katusel, Liivalaia tänaval, lippu? Kas toimunud on seadusemuudatus? Kuskohast ma saaksin sellekohast infot?”
(Ärritunult) “Vabandust, MIS ON TEIE NIMI? KES TE OLETE?”
“Mina olen Liis Lass ja tahan teada, miks lehvib kohtumaja katusel veel peale päikeseloojangut lipp!?”
Tuut-tuut-tuut…
Ilmselgelt oli “Liis Lass” nende jaoks liig. Miks lipp seal lehvib, jäi aga saladuseks. Enam see mind ei huvita.
Blogisoovitus!
juuli 30, 2009
Või aidake mu teisel kirjasõbral endale raha kanda
juuli 30, 2009
| 新しいメールアドレスをお知らせします |
I am Kenneth Quattara seeking for your assistance and help in transferring of US$10,000,000 into your account and Gold dust of 450kg and also Uncut Diamond is Deposited in a security Firm in London. Reply back for more details, Thanks
- Kenneth Quattara
Lugu sellest, kuidas mult Pikal tänaval auto rööviti
juuli 30, 2009
Pilt tekstiga seost ei oma
Täna lapsed, räägin ma teile ühe vahva loo. Loo sellest, kuidas mul õhtuses vanalinnas autot röövida taheti.
Aasta oli siis 2002 või 2003 ja Liis oli paras tattnokk. Elasin Pikal tänaval, vanalinna müüri tornis. Hattorpe tagune torn oli tollal üks vähestest linnamüüri tornidest, milles oli vinge korter. Olin paras kukk ja käisin kõrvaltänavas autoga koolis. Parkisin kooliukse ette ja teenisin sellega põhjendatud õppejõudude ja kaasõpilaste pahameele. Aga must auto võimsate sumpsitorudega läikis. Mark oli Chrysler 300c ja tolle aja kohta päris pädev pill.
Autoteemadega jätkub. Ühel õhtul, vast seitsme-kaheksa paiku, tuli tahtmine sõitma minna ning kuna oli talvine aeg, siis vajas auto esiklaas lumest puhastamist. Kaapisin ja kaapisin kuni kuulsin teise auto mootorimürinat selja taga. Minu poole sõitis päris tummiste toonklaasidega Mercedese E klass ning sees istus umbes viis retsidivisti. Kokku pakitud nagu munas kanad.
Ühtäkki auto peatus ning välja hüppas põkk ning tegi minu suunas paar tõuklevat liigutust ning hüppas rooli. Tuuritas ja tuuritas aga auto ei liikunud paiaglt. Vaatasin pealt nagu idikas ja oleks peaaegu soovitanud, et lükka nüüd käik ikka drive´i peale ka, aga siis turgatas. Kurat, mis teeb raisk!?
Auto ei liikunud ka sõidukäigul ja põhjus oli imelihtne. Vanalinna lumekoristuseeskirju rikkudes, oli auto eelmisel õhtul jäänud valele poole tänavat, ning nii auto ees- kui tagaosas oli suur lumevall. Makes me wonder, miks ma seda klaasi üldse puhastama hakkasin..See selleks.
Nüüd tuleb see osa, mis mulle kõige rohkem meeldib. Liis avastas, et hoiab käes metallotsaga aknapuhastuslabitat ja suunas selle sujuvalt retsidivisti kaugvaateprillidega kaetud näole (mõelda vaid, intelligentne rets!). Samal ajal kui autoärandaja tulutult gaasi andis ja ära sõita üritas tümitas Liis pätti metalllabidaga nõnda kaua, kuni kaak vist prilliklaasi tükke oma silmades tundma hakkas ja minu likvideerimisele rohkem tähelepanu pöörama hakkas.
Siis tuli relvastatud päästeingel ja intsident lõppes. Autorööv oli nurjunud, jäälabidas oli verine ja Liisil olid vaprusevärinad.
Ma nägin seda intelligentset kaaki mõned aastad hiljem kohvikus Moskva. Ta ei tundunud pahane., though.. Ma nägin seda E Mercedest mõned aastad hiljem Tartus ja auto oli kummalisel kombel vahetanud värvi..
See oli üks põnev õhtu.
Vingujad ja virisejad. Karikatuur ilmunud postitusele.
juuli 29, 2009
Aidake vaest Stellakest, saadab siin kirju..
juuli 29, 2009
Dearest one, It is my pleasure to write you after much consideration.
My name is Stella Dikko Samba The only Daughter of late Dr. Dikko Samba,from Abidjan Cote d’Ivoire (I am 22years of age. My father was a Cocoa and Gold dealer in Abidjan, Cote d’Ivoire before his untimely death.After his business trip to Tunisia,to negociate on a cocoa and gold business he wanted to invest in Tunisia, a week after he came back from Tunisia, he got an accident with my mother of which my mother died instantly but my father died five days after in a private hospital. On that faithful afternoon, I didnt know that my father was going to leave me after I had earlier lost my mother, but before he gave up the ghost, it was as if he knew he was going to die.
My father, (may his soul rest in perfect peace) called me to his bed side and told me that he deposited the sum of $ 17.5m (Seventeen Million five Hundred Thousand Dollars) in a bank here in Cote D’ Ivoire.That the money was meant for his cocoa and Gold company he wanted to establish in Tunisia, according to my father he deposited the money in a fixed suspense account using my name as the next of kin, He instructed me to seek for a reliable and trust worthy business partner for my life time investment abroad. Now I have succeeded in locating the deposit documents and the bank where this money was deposited in Abidjan,Cote d`Ivoire. Due to political problem in my country Cote d’Ivoire, I am now seeking for your assistance to help me transfer this money out from my country Cote d’Ivoire into your account abroad so that we should invest it in any meaningful and lucrative business in your country because this is my only hope in life,and now since am the only person left in my family, my uncle has seized all my late father’s properties of which he want me to provide every other documents related to my late father’s bank deposit I refused. Now my life is in a very big danger, For this reason I have to look for my safety and security in another city in abidjan pending my coming over to meet you immediately after the transfer.
I am willing to offer you 20% of the total fund if only you can help me out of my present predicament. I await your immediate response coupled with your direct telephone and fax numbers for easy communications Thanks and God bless you,Please reply me on my private mail address: stelladikkk03@yahoo.co.th
Stella Dikko Samba
It´s not a Poodle, it´s a Chiuaua!
juuli 28, 2009
Loomaarmastaja
Lugu sellest, kuidas ma koera sõin. Olgu öeldud, et maitses hää. Woof!
Veetsin päris arvestatava osakese oma noorest elust Hiinas ja Koreas, vahelduva eduga ühes ja teises.
Ühel õhtul tekkis Tsehhi tippmodellist toakaaslasega mõte, et läheme ja katsetame kohaliku köögi restorani ära. Vahelduseks siis kiir- ja Euroopa toidule. Mõeldud tehtud. Valisime resto ja istusime taksosse.
Laua taha istudes tõi korealasest kelnerpoiss meile menüüd, mis olid eranditult korea kriipstükkides kirjutatud ja kuna me praetud putukate tellimise ohus katsetama ei tahtnud hakata siis palusime väga kehvasti inglise keelt rääkiva kelneri meile uuesti appi.
Dialoog läks umbes nii:
“We would like to order meat. Something good. What are your specialities?”
“I suggest this, is very good, very nice…would like?”
“Yes okay, please”
Ja siis ootasime. Ja toit tuli. Nägi välja nagu pisike piimapõrsas vardas. Mina oma hea isuga asusin põrsakest lahendama aga veidi pips tsehhitar pidurdas.. Siis mõne aja pärast kui oli endale ka mingid riismed taldrikule nokkinud, küsis: “Liis, what if it´s a dog..?” Ma olin just mõnusa käraka sinepilaadset värki lihale peale muljunud ja ei viitsinud eriti beibejuttu ajada aga siis mõne aja pärast hakkasin vaatama mis “seakorjusest” peale minu hävitustööd järgi oli jäänud. Hmm..kusjuures täitsa koera nägu tundus nüüd!
Tsehh kutsus poolenisti nuttes kelneri ja näitas talle oma rahakoti vahel olevate lemmikloomade, puudlite pilte. “Is this a dog?? Is this a dog??” küsis ta ning viibutas närviliselt rahakoti ja põrsaskeleti vahel.
Ning siis ütles kelnerpoiss täiesti puhtas ja selges inglise keeles, nii et ma üle restorani naerma hakkasin.
“Ofcourse it´s not a poodle! Can´t you see, it is well cooked Korean style Chiuaua!”
Et kui majavalvurit tast pole, siis õdusal suveõhtul kõlbab vähemalt vardasse ajada küll!
ps. Ma igaks juhuks mainin, et kallid sõbrad, kes teil on koerakesed (ja mul on selliseid sõpru nii mõnedki) ja te seda just lugesite, siis ma ei tule teie koeri ära grillima. Võtkem seda postitust kui gastronoomia-, mitte zooloogia alast. Aitäh.
Nädala tsitaat
juuli 28, 2009
Õhtulehele nii omane stiil ja ÕL lapslugejatele nii omane protestivaim
Seekordne nädala tsitaat tuleb Õhtulehelt, mis väidab, et Katrin Siska olla öelnud: “Vanilla Ninja on võimsam kui Kerli!”
Olgugi, et mul on sügav kahtlus kas Katrin tõesti nõnda skandeerides seda kuskil Elu24-as rõhutamas käis, siis Õhtulehe alaline vaenuõhutamissoov ja ilmselge häiritus Siska tulusast tööst Linnavalitsuses, on saanud selle kontekstist välja rebides siiski oma veebi möllitud.
Siska kusjuures, on väga loogiliselt ära seletanud, mis on Vanilla Ninja edutee ja Kerli tulevase võimaliku edutee vahe. Plaadimüük, milles esimene on siiani olnud edukam.
Ei ole mina saanud Kerli fenomenist aru, ega kuulnud ka rohkem hitte, kui see üksainus. Ja välismaal liikudes on tõenäolisem ikka sattuda VN loo peale, kui Kerli omale. Ja Eesti tüdruku mõneaegse äraolekuga talle külge tekkinud aksent on ka lihtsalt naljakas ja pigem demonstratiivne. Ja selline võõras “I love you kodu ja I love you eestlased” on minu meelest lihtsalt pugejalik. Hirmus kodumaa armastus on peal aga samal ajal on emakeel suust läinud. Mulle meeldivad artistid, kes ei nuru odavat populaarsust. Isegi kui fänkond on tõesti eranditult ainult kaheksa aastased. Isegi siis.
Kaitstud: WOw.
juuli 28, 2009
Patoloogilisest vingumisest ja moraalitsejatest
juuli 28, 2009
Ära unusta, et me saame valida
Kui ma hakkan mõtlema, mitu protsenti minu tuttavatest on vingujad ja mitu protsenti tegijad, siis ma pean kahetsusega tunnistama, et protsentuaalselt võidab esimene. Sõpradega on õnneks veidi teised lood. Kuna sõbrad ei tule kohustusena kaela ja neid saab valida, siis olen ilmselgelt eelistanud tegijate kriteeriumit.
Endal on mul vingumisega samad lood mis suitsetamisega. Jätsin maha enne kui alustasin. Vahel nagu hakkab tulema, aga siis ma tunnen ennast nii hädiselt, et süda läheb pahaks ja lõpetan. Ja suitsetamisega on sama – piisab vaid lõhnast.
Eestlane on muidu sportlikult heas vingujavormis. Ja seda sportlikku vormi hoiab teine eestlane, kelle reaktsioon oleks lihtsalt liiga hirmus, kui talle öeldakse, et “Käi pekki, ma olen ikka üks tegija vend!” Vaadatakse, et “No on snoob, mida ta endale ometi lubab!?” ja siis räägitakse sellest jumalateotusest tervele külale. Külale nimega Eesti.
Siin idaeuroopa pisikeses külas elab ühtlasi ka palju moraalitsejaid, kellel endal puudub igasugune moraal. See on umbes sama nagu tervisesport aga igal kevadel vigastatud luude ja liikmetega. Moraalitseja teab täpselt mida teised tohivad või ei tohi teha. Need on sellised üksildased inimesed, kelle jaoks rongid on kõik huugama pannud ja kes oma viimase rahulduse nooremaid ja omaelisi õpetades kätte saavad. Et realiseerida oma üksinduses veedetud aegadel loetud raamatutarkusi, näiteks.
Igal ühel on elus täita mingi inimroll. Mõni avastab, et on loodud laste sünnitamiseks ja jätkab seda rolli ka siis, kui kõik külamehed on läbi pruugitud ja annetajatelt ja riigilt hüvitised, kompensatsioonid, toetused ja abipakid saadud. Mõni tahab jääda elu lõpuni kahekümneseks, eitab oma vananemisprotsessi ja tuuseldab ringi seltskonnameedias..küll endast vähemalt poole nooremate seltsis. Teine peab ennast aristokraadiks, olgu siis sünni- või kättenillitud auastme pärast, ning vaatab eelnimetatutele ülevalt alla. Kõik nad on aga lihtsad Eesti küla inimesed, vaid valitud inimrollid on teised. Võimalik, et kõik sündisid Saaremaal või Maardus, aga see unustatakse sujuvalt protsessi käigus. Valik on algusest peale olnud sinu ja ainult sinu.
Oma kaaslaste seas eelistame me neid, kellega samastume. Nojah, mõni ehk eelistab enda kõrval paksukest või luuserit, et säravamana näida, kuid see pole tänase posti teema. Võrdväärseta ei toimu arengut ja tandem laguneb varem või hiljem laiali.
Suhtlesin mingi aja ühe noore naisega, kellega koosveedetud päevi saatis alatine vingumine. Põhimõtteliselt oli tal kõik koguaeg pekkis ja lahendust ei paistnud kusagilt. Mees oli siga, tööd polnud, ebatraditsioonilistel põhjustel eostatud pelmeen vankris…Aga kelle süü? Pealtnäha arukas naine, kena ka. Sellist ei saa ju aidata ka kuidagi, kes ennast aidata ei taha. Krooniline enesehaletsus? Call me cruel aga pannes ennast mehe olukorda, siis oleksin sellisega samuti siga. Ja kohvikus mehi klatshida pole ka just minu teema. Mul pole lihtsalt midagi klatshida!
Miks nii vähe on teineteisega sajaprotsendiliselt õnnelikke paare? Kas ollakse koos laste või kodulaenude pärast, või lihtsalt hirmust üksi jääda? Viimane on vist tõenäolisem ja vanemaks saades aina süvenev. Inimese, isegi vinguva idaeurooplase sisetunne on tegelikult vägagi pädev ning peaks ebatervest suhtest tervele mõistusele signaali juba üsna aegsasti saatma. Ning siis tuleb tegutseda. Eelpoolmainitud naine ei tegutsenud, ning vigiseb ja vingub kindlasti veel tänagi. Õnneks on vähemalt minu kõrvad sellele kanakaebusele tummad.
Kehvade suhete (nii partneri, sõbrannade, sõprade, sugulaste) hoidmine on nagu ebavajaliku nänni, potsikute ja kaktusepottide kollektsioneerimine ja nende aknalauale kogumine, mis iseäranis muideks vanematele inimestele meeldib. Võibolla on see seotud mõningate ilusate mälestustega, kuid ei vääri seepärast alles hoidmist. Ebavajalike tutvuste hoidmine, täpselt nagu kõigile meeldida üritamine on enesekindluse puudumise ja lihtsa enesehaletsuse vorm.
Tean täpselt kuidas tunnen, kui olen mõne tülika või ebameeldiva inimesega näiteks kasvõi 15 minutit autos koos sõitnud. Esiteks ma lähen närvi. Teiseks ma tunnen, et viin selle tülika inimese aura koju ja nakatan sellega oma kaaslast ning tagatipuks on mu õhtune meeleolu täiesti rikutud, kui ma seda just viiruki, hea veini ja kaaslase kallistustega ei ravi. Tundub uskumatu aga nii see on.
Pika loo kokkuvõtteks tahan öelda, et kui sa õhtu lõpus oma vestluskaaslasele “Sa oled lahe!” öelda ei saa, siis pole ajaraisk seda väärt. Või noh, oleneb sinu hinge hinnast, muidugi..
Luisa Värk – Tunnete Allee, autogrammidega
juuli 27, 2009
Minu käes on viimane kogus allkirjastud plaate, Luisa Värk – Tunnete Allee
Soovijatele saadan plaadi koju kätte. Plaadi hind on 139.- Poes ca 200.-
Enamus lugusid on kuulamiseks üleval ka siin lehel, Minu Muusika all. Plaat on rahumeelsele inimesele, kes ei keela endale kodus või autoroolis veidi melanhoolseid tundeid. Mulle endale meeldib seda plaati europopi vahele kuulata. Mõjub rahustavalt.
Huvilised, kirjutage: liis@lass24.ee Pommitan arvenumbriga vastu.
Vähem teha, vähem mõelda
juuli 27, 2009
Kui ma pole mitu päeva blogi kirjutanud, siis ma olen suure tõenäosusega Pärnus ja grillin seapekki.
Ilus koht Tallinna lähistel
juuli 24, 2009
Saaremaa kinnisvarabürood juhtides sain tegeleda unikaalse projektiga – Saaremaa Golfi aladel paiknevate elamukruntide müügi ja turustamisega. Pidasin tookord Saaremaa Golfi eranditult kõige kaunimaks golfiväljakuks. Olin ka ise ainult allkirja kaugusel sealsesse piirkonda kinnisvara ostmisest. Isegi pank soovitas tehingut, olgugi, et buumiaeg oli ammu möödas.. Praegu tuleb muidugi jumalat tänada, et seda investeeringut kohustust siiski kaelale ei võtnud. Aga see selleks.
Eile käisin EGCC-s (Jõelähtme Golf) ja peale tegevjuhi tehtud tuuri pidin tunnistama, et Jõelähtme on siiski see Eesti kõige kihvtim klubi. Maastik on lausa golfi mängimiseks mõeldud ja sealsed elamukrundid on fantastiliste vaadetega. Olgugi, et jõelähtme on igapäevaeluks veidi linnast kaugel, siis sealne miljöö ja turvalisus loob kõik tingimused imekauniks suvekoduks.
Ilm oli kuum ja mängijaid palju. Pühapäevani kestab Jõelähtmel Baltimaade suurim golfivõistlus “Eesti 6. lahtised meistrivõistlused golfis” Estonian Amateur Open 2009 by KPMG, kus võistleb mängijaid 15 riigist. Pealtvaatajatele on üritus tasuta, seega soovitan kõigil, kes Jõelähtmel veel käinud pole, sinna kindlasti minna.
Asjalik toode Ajakirjade Kirjastuselt
juuli 24, 2009
Asjalik toode Ajakirjade Kirjastuselt
Olgugi, et Ajakirjade Kirjastus annab välja selliseid kütte- ega tualettpaberiks mittesobivaid vihikuid nagu Kroonika ja ajakiri Naised, siis seekord on ilmutatud hoopis põnevam ja kasulikum asi.
Nimelt, lauamäng, mis põhineb nende ristsõnaajakirjal Ristik. Kuna ma olen väikestviisi mälumängude kollektsioneerija (Eesti, Maailmaimed, Targem kui viies B jne.) siis sai ka “Mälumängu doomino” eile poest ära toodud ja järgi proovitud.
Ja väga asjalik meelelahutus oli. Igipõlisele “Eesti” mängijale küll veidi lihtne aga mõistagi on lauamängud siiski kooliõpilastele suunatud. Ja võibolla pole peale pudelit veini sel häda midagi, muutubki jõukohaseks.
Mina arvan, et Ajakirjade Kirjastus võiks sulgeda Kroonika ja ajakirja Naised (ilmselged kuluartiklid), ning hakkamagi regulaarselt välja andma lapsi ja täiskasvanuid harivaid lauamänge. Minupärast tehku kasvõi Kroonika mälumäng, kus saab siis küsida, et “Mis aastal käis Kroonika peatoimetaja inervjueeritavaga vannis” või et “mitu protsenti ajakirja töötajatest on lahkunud riiuga” jne.jne
See viimane oleks näiteks ka hea firmakink Õhtulehe töötajatele, naistevanglatele ja lastesõimedele.
See selleks, sööge küpsiseid ja mängige mälumängu domnotsi.
Kuidas ma Osta.ee´st pidevalt enda nimelisi asju leian
juuli 23, 2009
Lugu sellest, kuidas ma müügi- ja ostuportaalist Osta.ee pidevalt enda nimelisi asju leian.
Esimene kord juhtus juba tänaseks vähemalt kolm aastat tagasi ja siis juhtis mu tolleagne itimehest töökaaslane mu tähelepanu mobiiltelefoni kuulutusele, kus seisis:
“Liis Lassi endine mobiiltelefon. Sees isiklikud pildid ja videod. Osta kohe!” Või midagi taolist.
Kõne menti. Ment ühendus müügikeskkonnaga. Müügikeskkond eemaldas operatiivselt ja vastutulelikult kuulutuse, kustutas tegelase konto ning avalikustas müüja andmed. Mina tegin avalduse isikukaitse seaduse paragrahvide alusel ning politsei lendas mehe ukse taha, konfiskeeris telefoni ja tegi härrale trahvi. Olgu öeldud, et sellistel puhkudel ei ole raske oma õigust taga nõuda ja see ka saada.
Siis ma olin veel natuke õel ja avalikustasin selle inimese nime ja juhtunud loo ajakirjas Just, kus ma parajasti kolumni kirjutasin. See võis olla talle päris piinlik. Konto kuulus ühe teatud erakonna aktiivsele liikmele ja kontot oli tema sõnutsi kuritarvitanud tema noor poeg. Uudismaterjal missugune, karistuseks veelgi parem.
Eile kirjutati mulle Lass24 portaali arvamusmeilile, et portaalis Osta.ee müüakse domeeni www.liislass.com
Tänaseks olen selle domeeni omanik ja sealt pääseb õige pea ka selle blogini. Usun, et aadress jääb meelde
Küll ikka teevad äri oma arust! Koomika..
See sai valmis!
juuli 23, 2009
Elmariachi - Hea Algus
Lõpuks ometi on minu käes trükisoe plaat Elmariachi – Hea Algus. Täitsa võimalik, et avaldan esikaane pildi ja info liiga vara, sest poodidesse pole plaat veel jõudnud. Aga õnneks ongi see juba traditsiooniks saanud, et blogi lugejad kõigest veidi varem teada saavad.
Igaljuhul – tegemist Elmar Liitmaa esimese ja väga mitmekülgse sooloplaadiga, mille erinevatele lugudele olen genereerinud enda meelest väärilised sõnad. Lisaks minule on plaadile kirjutanud ka Jaagup Kreem ja Leelo Tungal. Pean mõlemit väga headeks laulusõnade kirjutajateks, mis peaks garanteerima kuulajale, et iga lugu plaadil räägib isemoodi huvitava loo.
Limiteeritud kogus peaks poodidesse jõudma lähiajal. Raadiotesse samaaegselt. Olen täitsa rahul.
Kuidas ma Star FM-is esimese raadiokogemuse sain
juuli 22, 2009
Tänaseks aastaid tagasi, veel üsna noore, kogenematu aga õpivõimelisena kutsuti mind Star FM-i hommikuprogrammi asendama puhkusele minevat Pille Minev´at. Tookordne tiim oli Pille, Allan Roosileht ja Erkki Kõlu, kellest viimase on tänaseks välja vahetanud Peeter Oja.
Esimesed nädalad Star FM-is on jäänud siiani kõige meeldivamaks raadiokogemuseks läbi aja. Mitte, et ma poleks enda saadet Kadi raadios või R2 hommikuprogrammi Genka ja Korraldajaonuga nautinud. Nautisin küll.
Kuid selles väikeses Star FM-i stuudios ja inimestes oli midagi erilist. Võibolla oli see Allani vahetu olek, kuhu ei kuulunud näiteks kunagi sellisele mehele nii iseloomulik ampluaa nagu seda on Herr Kivisaarele. Sellest ka minu tõrge jääda pidama hommikusel Sky plusi programmil.
Aga Allan jäi alati neutraalseks, oponeeris kui vaja ja ajas lihtsalt meeldivat juttu. See stabiliseeris veidi ka minu vahel äärmustesse laskuvaid arvamusi ja sõnavõtte. Erkki Kõlu oli oma väljapaistva huumoriga see, kes lisas saatesse vürsti,üllatusmomente ja siiski pigem sõbralikku irooniat.
Teistkordsel Pille puhkuse ajal kutsuti mind taaskord külla. Olin samal ajal ka R2 hommikus, kus meie suunitlus oli loomulikult hoopis teine – ajada võimalikult palju iroonilise kiiksuga vastukäivat loba, et suuremgi unimüts naerukrampides või siis suurest vihast, üles tõuseks. See oli toniseeriv, kuid samas väga väsitav aeg. Poisid panevad vastu siiani, aga mina ei suutnud Viimsi piiritutest küladest läbi sõites kuidagi ennast üks hetk viie ajal üles ajada.
Kes R2 kuulaja on, teab kindlasti meie legendaarseid “Nädala tegija” klippe, millest vast kõige kuulsam on Zlata, kes sündis sajaprotsendilisest improvisatsioonist ja kellele mul oli au anda enda hääl (saab kuulata ka siin lehel, audi0 all). Kahjuks ei salvestatud neid saateid ja seega kadusid tõlkes kõik need “suitsetavad hobused, haiged imikud, krunniga vanamutid” ja teised toredad tegelased. Sellest on lausa kahju. See plaat müüks kreisiraadio sektoris päris hästi.
Ühesõnaga pole Star FM mu lemmikraadio pelgalt sellepärast, et sealsed inimesed väga positiivse mulje jätsid vaid ka seetõttu, et nende muusikavalik on minu jaoks lihtsalt kõige kõrvapärasem. (suupärane, kõrvapärane…kah asja)
Ja kõik kes te olete otseeetrisse kutsutud, minge julgesti. Ei uurita seal teie ega teie kaaslase urruauku, vaid ikka olulisest!
Päeva tsitaat Riho Rõõmuselt
juuli 22, 2009
Alaealistele ja muidu lapsemeelsetele suunatud portaal Elu24 uurib suvalistele vihjetele tuginedes Õllesummeri korraldajatelt nende eraelu kohta.
“Riho, kas elate Marjega ühe katuse all?”
“……Aga kui aus olla, siis olen käinud ka Tähismaa meediakoolitusel ja peaksin nende reeglite kohaselt antud küsimusele vastama põiklevalt või vastusest hoopis mööda hiilima. Tead, ma räägin sulle parem ühe anekdoodi…”
Lõbus vastus lõbusale küsimusele. Kas te ei leia?
- Eine lustige Schwanztiger Brüno
Eile käisin kinos ja vaatasin Brüno ära. Kohati oli täitsa naljakas. Näitleja Sacha B Cohen on ikka päris hull vend.
Mulle kirjutas pesueht vihjaja
juuli 21, 2009
Juba kuid tagasi kirjutas mulle Tallinna mees, kes omal käel Õhtulehte testis.
Omalkäel testis Õhtulehte. Just. Ja seda väga lihtsalt.
Põhjus, miks ma ei olnud seda varem ära maininud, et ta mulle kirjutas, on lihtne. Tahtsin taolise “uue info” tuules mõnda aega Õhtulehe uudisnupukesi jälgida. Peale lihtsat vaatlus selgus, et temasuguseid “omal käel katsetajaid” võib täitsa vabalt veel olla.
Milles tema katse siis seisis? Ühel lõunapoolikul kirjutas ta Õhtulehe ajakirjanikule meili, kus väitis ühe Eesti laulja seotust ühe teise avalikkusele tuntud inimesega. Kirjeldas seda niipalju kui fantaasia võttis ja presenteeris ennast “peretuttavana”. Põhjendas, et vajab vihjeraha, et lapsi toita!
Ilma ühegi vastuskirjata või rahalise preemiata ilmus järgmine päev paberlehes tema versioon, mille loomulikult too laulja ümber lükkas. Aga siiski ilmus ja spekulatsioon jäi üles. Õhtuleht oli uhkelt ära toonud, et tegemist oli “usaldusväärse allikaga”. No ikka usaldusväärne ju, kui lapsed kodus näljas.
Arvan, et kodanik paljastas mulle oma “aktsiooni” nördimusest Õhtulehe vastu, kes talle kommiraha ei andnudki. Õnneks näljas lapsi siiski mängus polnud.
Loo moraal: Ära vihjamistega ennast väga ära pungesta, sest lubatud koputamistasuga võidakse sind lihtsalt üle lasta.
Liis Lass: Lexuseid liisin endale siiski ise!
http://publik.delfi.ee/news/inimesed/article.php?id=24672117
Loe ka postitust: http://lassliis.wordpress.com/2009/07/21/kroonika-ei-suuda-kuidagi-ilma-lahmimata/
Kroonikute fännitabel
Mida arvab blogilugeja?
juuli 21, 2009
Strike a pose for yourself.
juuli 21, 2009
- Fotograaf: Meeli Tulik
Laupäeval käisin esmakordselt enda initsiatiivil pildistamas. Ei ühelegi väljaandele, sopalehele ega võltsklantsajakirjale. Endale ja enda valitud fotograafi juures. Ütleme nii, et sellist tulemust sa Kroonika fotokambrites ei saa.
Fotograaf Meeli Tulik pildistab Maakri tänaval (kus asub ka Uue- aja-Liivimaa Kroonika stuudio) aadressil 28 ja temaga on lausa lust pildistada!
Kui Õhtulehe ja Kroonika fotograafid tahavad, et sa ilmtingimata perse üürakile ajad, siis Meeli tahab loomulikku emotsiooni. Kui Õhtulehe fotograaf otsib objektiiviga tsellukat, ninakolle või niplit, siis Meeli retusheerib kogemata pidlile jäänud puudujäägi profilt ja kiirelt. Ühesõnaga, fotokunsti kõige tervitatavam vorm!
Ja mitte, et Meeli niplit ei võiks pildistada. Vastupidi, ta on teinud väga kauneid akte nii rasedatest, paaridest kui ka lihtsalt ilusatest nais- ja meesmodellidest.
Tagatipuks võib meeli teha sinu fotoseeriast ka kauni kinkeraamatu, mis kohvilaua peal üsnagi originaalne välja näeb.
Foto: Meeli Tulik
Kroonika ei suuda kuidagi ilma lahmimiseta
juuli 21, 2009
Jaagup Kreem on iseenda loo autor!?
Tere!
Lugesin teie artiklit minu praeguste tegemiste kohta. Ei saa teid keelata, minu eraerlu kommenteerimast. Küll aga paluks olla faktitäpsed. Ma ei ela Kerstin Kurniga koos oma Viimsi eramus. Samuti ei pea paika see, et mina Liisi Lexust maksin. Seda tegi ikka tema ise. Palun parandage antud faktivead võimalikult operatiivselt.
Elmar Liitmaa
Stiilinäide nädalavahetuse varahommikust
juuli 21, 2009
Mina olen see horisontaalilembene valgejänes.
Vabandan kõigi nende naabrite ees, kes pidid kuue ajal hommikul ümber maja jooksvaid jäneseid taluma. Ja polnud isegi mitte lihavõtted!
Seekord pole pildil sisuga mingit seost, sorri
Lugu sellest kuidas Õhtuleht tahtis lõigata Lassi nimest ja ta ära “värvata”.
Seda me oleme juba rääkinud, kuidas Raitar (kes muideks oma tänases juhtkirjas nii õnnetut loba ajab, et tekib sügav kaastunne) mind värbas. Nüüd räägime Õhtulehest ja te üllatute, kui meeldiv see lõpptulemuseta asjaajamine oli.
Olen põgusalt kokku puutunud Õhtulehe veebiajakirjaniku Mari-Leen Albersiga, kes jättis mulle enesekindla, särasilmse ja aktiivse inimese mulje. Tal on silmapaistev võime vaadata mööda tema enda isiku pihta käivatest negatiivsetest kommentaaridest ja ma tegelikult usun, et ta ei kasuta ajakirjanikupositsiooni kättemaksuks ega “mahalaadimiseks”. Ta võtab oma tööd ja teiste üle nalja viskamist pigem huumoriga. Jah, kahjuks paljudele “peategelastele” see huumor ei pruugi sobida.. Ja nii olen ma ka ise üks hetk pidanud paremaks Mari-Leenuga mitte väga isiklikuks minna. Aga see selleks. Mari-Leen leiab loodetavasti varsti parema väljakutse, kui seda on Õhtulehe töötaja oma, ning jälle on üks hing päästetud.
Igaljuhul, tookord saatis ta välja impulsi, et räägitakse, et minuga võetakse ühendust seoses blogi pidamise võimalusega Õhtulehe veebis ning ma olin üsna pikas meilivahetuses Õhtulehe veebikeskkonna juhiga. Tegemist oli sümpaatse mehega, kes jagas matsu ja oli koostööaldis. Sellest, et kuskohas ma oma blogi pean on mul sügavalt savi, niikaua kui keegi mind toimetama või mõjutama millegist kirjutama ei hakka, võin ma kirjutada kasvõi Nelli teataja veebis. Või Maajas 80ndate erootika kõrval.
Aga ega jutt väga pikaks ei venigi. Kuna pea pole prügikast, siis iga detaili ei mäleta, aga igaljuhul küsisin kuus 10 000 neto (arve alusel), aastast lepingut (et poleks mingit ühekordse müüginipi poliitikat) ja luba valimatult ka Õhtulehe pihta blogida. Sisuliselt jäädi nõusse.
Siis saabus reklaamituru kräshh, Õhtulehe liikuva kaadriga reklaamidepartemendist lahkus nii mõnigi agent ja Lassi blogi finantseerida ei suudetud. Blogima pandi Mari-Leen ja seal vist on veel mõned.
Mõne aja pärast Lassi projekt unustati ja ilmus paar kosmosest saadetud artiklit, kus ma sain teada, et elan meeste (meeste, mitte mehe) kulul, olen isekas ja egoistlik, äia tallaalune ja rahvuskangelase Elmar Liitmaa armutu mahajätja ja ärakasutaja. Ja lõhun autosid.
Avaliku Sõna Nõukogu laitab käsi ja ütleb et see kõik on normaalne ja isegi tervitatav. Kuidas see kõlaski – vaba ajakirjandus. See kõlab varsti samasuguse farsina nagu Eesti Vabariik, vabandust.
Ilmselgelt olen ma aja jooksul kujundanud omapoolse arvamuse koostöö võimalikkusest Õhtulehega. Ajakirja Naised ma küll ei eelistaks aga Õhtulehe jaoks on tariifid tõusnud. Arvestades masu ja seda, et reklaamiturg on sisuliselt väljaannete ainuke rahavoog, siis Õhtuleht mind enam endale lubada ei saaks.
Sedasi. Ja keda huvitab, kuhu ma meeste kulul elades enda teenitud raha paigutan siis…hahaa…ikka sukasäärde!
Aitäh Kärt!
juuli 17, 2009
EIle tegi hea sõbranna Kärt mulle ja viiking Ollile toreda kingituse. Plekkis kinni meie osalemise EBSi magistri purjetamissõidus. Kärt töötab Põllumajandusminnis, on tark ja ilus ning suudab pidutseda hommikuni. Me tutvusime Pärnus Peep Vainu koolitusel, kus me juba esimese päeva õhtul minu korteris veini taga vist kõik maailma vead ära parandasime. Esimesel tutvumisel.
Järgmine päev käisime koos üle hõõguvate süte ja kirusime massipsühhoosi mis meid seda tegema sundis. Põletada siiski ei saanud.
Septembris avastasime, et käime koos EBSi magistrikursusel.
Tagasi kinniplekitud jahisõidu juurde. Mina, ilmselgelt vaimustuses taaskord merele minemise üle (olen aastaid tagasi purjetanud Pirital niipalju, et ainuüksi purjede lehvimise häält kuuldes tuleb merehaigus peale – iga Tallinna lahe sopp on läbi seilatud) olin agaralt ette valmistanud ja astusin alusele pudeli valge-, punase ja vahuse veiniga, karpidesse pakitud juustude, silmude ja võileibadega.Võimalik, et see kõik oli veidi totakas.
Meeskond ja reisijad peal, võtsime suuna linna alla, et “kilukarpi” kõikvõimalikest nurkadest näha. Kapten oli meil mõnusalt purjus nagu Jack Sparrow ja seega jälitasime me pidevalt teisi aluseid (nõnda, et meie peale juba natuke liiga viltu vaadati ja ma panin igaks juhuks prillid ette) ja ühe Norra kuunari ümber sai tehtud nii mitu mõtetut auringi, et see otsustas meie eest mootorijõul põgeneda.
Purjus kapten viis meid Tallinna Shipyard´i, kus rammisime legendaarset Ruhnu kaubalaeva ja segasime viimase kapteni uhkes üksinduses tordisöömist. Ruhnu kaubalaeva kapten ei pahandanud ja ütles, et “harakad” võivad alust kaema tulla. Millegipärast läksid laeva vaatama siiski ainult mehed.
Pisike peatus Patarei vangla all tehtud, sõitsime edasi. Kaptenile tegi hirmsasti nalja kui ta sai pautida niimoodi, et võileivad ja veiniklaasid taeva all ära käisid. See tegi talle iseäranis nalja. Pead pidi pidevalt poomi eest kaitsma ja viiking Oll vandus, et temast purjetajat ei saa. Talle sümpatiseerivat kiirpaadid, nagu näiteks see siin..
can´t say I blame him
Ilm oli erakordselt ilus ja päike paistis vahelduva eduga hilisõhtuni välja. Tagasi maale jõudnud, tänasime maa külgetõmbejõuga pahuksis olevat kaptenit ja läksime koju.
Oli tore õhtu. See oli essee teemal “minu päev”.
Aa, kasutan võimalust ja tänan Andrat toreda kirja eest ja loodan pakkuda jätkuvat meelelahutust
Ja ühtlasi tervitan ka Uru potensiaalset peiksi Brunot, kes on üks silmipimestavalt hurmav kassipoiss.
Stats
juuli 16, 2009
- Liitu orkutis blogi kommuuniga
Statistikat ka Orkuti blogikommuuni inimestelt:
Intervjuude eest raha küsimine
juuli 16, 2009
You want a piece of me?
Kui keegi tahab teada kellega ja kus ma magan, tungida mu koju ja pildistada üles mu kassi sööginõud, pesuriiuli ja vannikardina ning eeldada, et ma vastan garanteeritult halvustava mainguga ilmuva intervjuu küsimustele ausalt, alandlikult ja mis kõige olulisem, skandaalselt, siis selline “teenus” ei saa ometi olla tasuta.
Minu jaoks on kummaline miks Kroonikad, Õhtulehed ja muud väljaanded selle peale endast välja lähevad.
Või noh, pole kummaline, sest ma tean täpselt miks.
Kroonikad, Õhtulehed ja muud väljaanded (küll meil on siin riigis ikka põud) on vaesed. Nagu rotid aga ilma kirikuta. Pole meil sellist asja nagu läänes (või isegi Soomes!), kus kellegi tite- või abielupiltide eest üüratult suuri summasid välja käiakse. Ja kõik on tasakaalus. Sest sellesama ajakirjanduse vaesuse tõttu ei ole meie riigis ka staare. Ütle mis diiva või staar sa oled, kui tasuta Kroonikale oma põhjavalgustusega mullivanni näitad ja ajakirjanikule shampanjat pakkudes poed?
Ja sellest tulenevalt ka nende ärapanevate, õelate ja “äratõusnud” staar-ajakirjanike (võtame musternäidise Ilona Talumetsa) massiline tekkimine. Nad võivad küll head nägu teha, kuid paskvilliga tutvud ikkagi alles järgmises numbris. Nad eeldavad, et kõik tuntud inimesed tahavad tähelepanu! See on neil nagu ühine ajukeemia mis korrutab, et “ta jumaldab mind, sest läbi minu saab ta tähelepanu”. Või noh, midagi taolist. Paljud neist vajaksid arsti sekkumist.
Oi, ja kui sa siis julged ta sooja kohta saata või veel hullem, intervjuu eest raha küsida!
Selline puhkimine ja kõõrutamine läheb lahti, et seda on isegi telefonis hirmus kuulda. “Mismõttes raha?” “Nii ei käi ju!” “Meil ei maksta raha!” “Meil ei olegi raha!” “Me kirjutame niikuinii!” “Me teeme sellest ka uudise!” “Me-me..me!”
Siuke koomiline värk. Ühepoolselt.
Neil on muidugi karm. Sest sisimas nad teavad, et mingite vihjete ja kõmu läbi ei pääse nad infole niikuinii täielikult ligi. Eksklusiivne ja inimese enda sõnadega lugu oleks ju päris müüv. Aga kus sa võtad selle kümme tonni! Ei eraldata! Niipalju ei saa ajakirjanikudki palka! Jama majas..
Neil on õnneks rahulik, kes tähelepanuvajadust Talumatsidelt ja muudelt ajakirjanikelt (jälle tore lause-ühend) ammutamas käima ei pea.
Krt, aga kui nad selle rahanõude rahuldavad? Oi fakk, siis tuleb põhjavalgustusega mullivannilt ja vana-kreeka stiilis nahkdiivanilt tolm maha pühkida ja intervjuud andes võimalikult usutavat nägu teha!
Naistelehel tugev eelis ajakirja Naised ees
juuli 16, 2009
Lugeja oskab hinnata positiivset emotsiooni
Mäletan, et kui ajakiri Naisteleht ilmuma hakkas, siis üllatas ta tõepoolest oma meeldivalt lihtsa, koduse ja elulise sisu poolest. Ei aetud seal tikutulega taga ei lahutusi ega mõrvasid. Noh, viimaseid vaid sellisel juhul, et tuua lugejani ohvri meenutused rünnakust ja järgnenud elukogemused.
Olid mõned üksikud kaheldava sisuga infokillud, mis pärinesid aga eranditult kellegi kaastöödest.
Ühtäkki prantsatas lettidele määrdunud oranzika logoga ajakiri Naised, mille eesotsa sätiti omal ajal Hai´d teinud (Ekspressi elustiililisa, mille kriitpaberilt võis leida lugematutes kogustes meestekellade, autode ja roostevabast terasest korgitseride pilte) korpulentne Inga Raitar. Inga rääkis kõigile, et Naistelehele tehakse tuul alla nii et vihiseb.
Tänaseks on status quo kõvasti nihkunud.
Ajakirjast Naised on saanud Kroonika varjus kõmpiv sopakas, mis veel enne hingusele minekut (kuhu ta ometi ju tüürib, müües veel viimaseid numbreid meeleheitlike skandaalikestega) oma maine täiega alla tõmbab.
Ajakiri Naisteleht seevastu on teinud läbi väga positiivseid muutusi. Sisu on taktitundeline ja viisakas – täpselt nagu ühele koduajakirjale (mõtlen siin “koju-teleka-lauale” mõeldud ajakirja, mitte sisustusajakirja) kombeks.
Keskendutakse pereelule (hiljutise numbri lugu Viisitammedest) mitte näägutamisele ja vigade otsimisele. Seltskonna- ja elustiilirubriiki toimetab Heti Tulve, kelle käekiri pole kunagi olnud õel ega parastav, seega on ajakirjanike valikul tehtud strateegiliselt õigeid otsuseid erinemaks muust “ajakirjandusollusest” mis putkadest osta on võimalik.
Julgus eksponeerida ennast vahetu, ausa, sõbraliku ja toetava väljaandena on Eestis üsna haruldane ja siiamaani olnud tehinka- ja loodusajakirjade rida.
Peale kiirete ilu- ja igapäevaküsimustele vastamist ajakirja Naisteleht sümpaatsele ajakirjanikule Epp Reinmetsale saadeti mulle vastavad numbrid isegi koju! Konsulteeriti kõikvõimalike pisiasjadega, et ei oleks lahkhelisid. Olgugi, et tegemist oli piiisikese iluküsimusega… Vot selline hästi toimiv süsteem on mõndades ajakirjades.
Loodan väga, et positiivsuse suunas jätkatakse ja ei vannuta alla “odavamat teed minemisele”.
Blogi lugejad kindlasti mäletavad juttu sellest, kuidas Raitar mind “värbas”. Sellega seoses meenub täiesti absurdne seik:
Kuna kaastöölised (kes olin ka mina) teevad oma tööd reeglina omade vahenditega kodus ning kasutades toimetusse materjali saatmiseks e-maili, siis tundus mulle oluline olla kursis ka küljendatud- või veel parem paberversiooniga. Palusin Raitarilt enda meelest iseenesest mõistetavat asja – ajakirja mõnekuulist tellimust.
Võite arvata ühe korra, kas see soov rahuldati
Väike vahepala
juuli 15, 2009
Äkki huvitab ka blogi lugejaid – Vähiravi võimalikkusest.
http://www.lass24.ee/w/2009/07/15/vahiravi-on-enam-kui-voimalik/
Mis värvi on sinu halo?
juuli 15, 2009
Selline ekvipment võib teha sust üleöö nõia
Tiirutasin eile vanalinnas ja Uuelt tänavalt välja sõites jäi silma Universaal Universumi taoline poekene (kus igasugust psühhedeelilist manti müüakse), mille aknal oli kirjas, et seal saab kolmesaja krooni eest teha sellist põnevat asja nagu seda on aurapilt.
Aurapilt. Seda juba seltskonnafotograafid ei oska.
Mõeldud tehtud – pildistame siis selle aura ära! Sõbralik tädi juhatas mind toolini ja palus käed panna spetsiaalstete gadget´ite peale, mis ilmselgelt aurapildi saamiseks kohustuslikud on. Sõrmused pidi ära võtma. Oleksid kusjuures peaaegu koos näppudega tulnud.
Aura oli mul siuke tavaline 20ndate alguses oleva inimese aura (sõbraliku tädi enda sõnad). Kusjuures sõbralik tädi ei küsinud mu vanust ja raske uskuda, et viiekümnendates vene proua seltskonnaajakirju loeb.
Ma ei hakka teid oma halo iseärasustesse pühendama, kuid sensitiivseid võimeid sealt ei selgunud ja “tumedat ala” (“Väga-väga paha”) samuti mitte. Esimese puudumine tekitas minus muidugi veidi nördimust. Oleks, krt, saanud veel samal õhtul kellelegi mana peale panna.
Muhahahaaa…
Ostsin sealt veel “enda aurale sobiva” kristallkivikolaka, mis varahommikul magades käest maha kukkudes mind enneaegselt üles ajas. Säh sulle siis tsakrate avamist. Siiamaani haigutan.
Eks sellisesse “eneseabisse” uskumine või mitteuskumine on kohati sarnane religioossusega. Kivid, viirukid, tsakrad, energiajooned, käesooned, amuletid, unepüüdjad, püramiidid, kristallid, kaardid ja muu…oh jah.
Miks ei võiks lihtsalt loomuliku ja loodusliku eksisteerimisega rahulduda?
ps. See tekst ei olnud Aurafoto ostetud reklaam.
( Loe lisa Trend24-ast: http://www.trend24.ee/?id=72&action=show_new&new_id=450 )
Täiesti normaalne
juuli 14, 2009
Kõikide nende karikatuuride kohta leiad infot "Meediakarikatuuride" alamlehelt
See on täiesti normaalne kui me jalutame kusagil välismaal ja teine eestlane meid ära tunneb. Teeb pilti ja saadab selle Kroonikasse. See on must-be-done. Varitseb, salgab, tegutseb kiirelt ja kangelaslikult nagu too orav Jää-ajast. Nii käibki.
Eile pildistas üks pubekast poiss kinos mu jalgu. See on täitsa normaalne. Seda, kas see pilt Kroonikasse või pubeka perealbumisse jõuab, ei tea keegi.. Väike aimdus normaalsusest justkui on veel jäänud, et ehk Kroonika (või mõni muu “vihja meile” koht) sellised kahepikslised käkid avaldamata jätab…aga hapukurgihooajal ei ole ma selles enam täiesti kindel.
Igaljuhul on tänaste “meelelahutusuudiste” tegija” modell Delisa M Varik, kes heausklikult Milanos kaasmaalastele teed juhendas. Ja sai oma teene vastu teenitud palga, eksju. Olgugi, et teda võib süüdistada ju ka ilusaks olemises, liiga pikk olemises, liiga noor olemises ja ilmselgelt modell olemises. Sest süüdlane on vaja leida!
Mis juhtus, saab lugeda siit: http://www.kroonika.ee/index.php?id=2703
Nupp ilmunud Kristiina Genno sulest, kelle stiili pole ma veel suutnud ära tabada. Kord viskab seal Talumatslikku stiili ja teinekord on tema nupp meeldivalt tagasihoidlik. Südames loodan, et tegemist pole siiski pahatahtliku inimesega. Aga ma loodan vahest ka igast asju!
Loo moraal: ei mingit teejuhatamist enam. Eestlastele mitte. Ja kui teinekord jälle vajadus Milanos või kesk-Barbadosel kosmeetiku juurde minna siis põrsamask pähe!
Muideks, Kroonika nuppudega on kummalised lood. Päeva jooksul võib muutuda nii pealkiri kui ka nupu sisu.
Viimasest nupust, mis mingist minu tegemisest välja imetud oli, leidsin näiteks sellise ehituselt väga originaalse lause:
“Ta siiralt loodab, et sellega, et ta ise ütleb, et botaanikaaed on kihvti hoonega, mis Tallinna linna on valminud.”
Tänaseks on see “nupp” saanud hoopiski uue kuue . Kes ei mõistnud, siis infoks, et tegemist polnud minu lausega
Aga äkki on see mingi new-real-life and organic meedia, mis nõnda muundma peabki…
Oleks see vaid nii, et nood ajakirjad sellist pealekaebamist pooltõe pähe ei levitaks. Kellegi silikoonide või huulebotoxi üle saaks palju positiivsemalt ja humoorikamalt “võtta”. Või kellegi näituse üle. Või kellegi kanepilembuse üle.
Aga ei, vaja on rahvuslikku skandaali. Alati.
Viimasel ajal ma pildistan vastu. See tuleb vastaspoolele millegipärast alati suure shokina.
Uru tahaks deitida
juuli 13, 2009
Loodus ei salli tühja kohta ja samasugust tühja kohta ei salli enda kõrval minu kassiplika Uru.
Uru sai nime Uru järgi Malevast, kes filmi näinud. Vabandan teie ja ka kassitüdruku Uru eest, et talle veidi mahedamat ja naiselikumat nime ei pannud. Kuid mulle tundub, et ta on tänaseks mulle andestanud.
Tühja koha juurde tagasi tulles on mul oma lugejatele väike vihje. Kui teie peres sirgub tõupuhas Doni Sfinksist kõuts, siis Uru ootaks teda soo jätkamise ja niisama sõbrustamise nimel külla. Igasugune assisteerimine ja paberite vormistamine tuleb kasuks, kuna Urul pole siiani kavaleri olnud.
Uru on ühtlasi ka diplomeeritud dzempion tšempion (tänud Tom!) ja väga heast perest. Tema täispikk nimi on Paris Perpetuum Mobile (vot sulle Uru, onju)
Mulle saab kirjutada Liis@lass24.ee
Perenaine ja Uru
Inga Raitar järjekordse “ohvri” kallal
juuli 13, 2009
Inga Raitar jälle paha peal
Vot sellise toreda illustratsiooni leidsin Indrek Galetini suhtlusportaali kontolt.
Hmm.. huvitav kas mul on midagi lisada? Ega vist ei ole, sest minu arvamuse ajakirja Naised kohta ja selle peatoimetaja Inga Raitari kohta leiab suurepäraselt valmis kirjutatuna siit:
http://lassliis.wordpress.com/2009/06/28/kuidas-ma-inga-raitarilt-seltskonnameedia-tegemist-oppisin/
ja siit:
http://lassliis.wordpress.com/2009/05/15/inga-raitari-voimsa-uurimustoo-tulemused/
ja natuke ka siit:
http://lassliis.wordpress.com/2009/06/05/kirjasoprus-minu-suurima-fanniga/
ja noh, siit ju tegelikult ka:
Oma emakeele nägu
juuli 13, 2009
"Ah et nii rõõmsalt kohe...nii-nii.."
Miks on nii, et eestlane “muretseb” endale auto või uued peokingad? Miks kõik on “ilgelt” lahe ja “jubedalt” kihvt?
Kas mõnes teises keeles saab öelda, et “I worried myself a new car” vms? Pigem mitte eks.
Ma ei tea kuidas tundub eestlasele elu Võrus, Kohilas või Sindis aga Tallinna kesklinnast vaadates on pilt isegi päikesepaistelisel päeval vahel väga kummastav. Eks teeninduskultuur räägi midagi ka inimestest. Ilmselgelt töötab teenindajatena palju ka neid, kelle kutsumus see kohe kindlasti ei ole. Ikka ja jälle tuleb ette olukord, kus teenindajalt peab küsima, et “Miks sa seda tööd teed, kui see sulle ei meeldi?” Ja vastuseid on mitmeid. Minu lemmikum on siiamaani: “Sest mul on vaja raha!” Lihtne ja aus. Tööandja ja klientide mõttes muidugi lugupidamatu, kuid aus.
Millest üldse peetakse enam lugu? Poliitikutest üha vähem. Presidentki tekitab paljudes kahtlust. Ärimehed on pigem rikastunud “hämaraid” teed pidi. Valitsuses ollakse pigem korruptandid. Sinu ala juba algab kahtlusega ja Eestis on sinu ülesandeks see terve (töö)elu jooksul ümber lükata. Kui korda läheb, muidugi. Aga võib ka juhtuda, et muudmoodi ei saa.
Tuntud näitlejad, lauljad ja seriaalikangelased (sh tõsielusaated) on lihtsalt üks punt nö “seltskonnategelasi”, kelle elukäiku on põnev jälgida. Nagu elav seebikas, või nii..
Seebikad loodigi ju originaalis selleks, et tavainimene saaks läbi seriaalikangelaste kirgede, läbielamiste ja draamade enda elule veidi õndsamalt peale vaadata. Et oleks võrdlusmoment ja rohkem põnevust. Sest televaatajate endi elu seda põnevust nii palju ei paku. Ja meie ajakirjandus pakub samasugust “hingetoitu” neile, kes peavad enda elu lillelisemana nägemiseks oma päevase mõrva ja seksiannuse kätte saama.
Ühesõnaga üritatakse ilmtingimata jätta endast mulje, justkui oldakse ise see kõikvõimas Kunn ja kedagi austama ei peagi. Sisimas ollakse ehk muud, kuid seda teab igaüks ise.
Ja mujal maailmas pigem häbenetakse oma Eesti päritolu. Keegi ei taha olla idaeurooplane. Öeldakse, et elan küll Eestis, kuid olen soome juurtega, näiteks. Ja kui keegi hakkab väitma, et ta on enda ja oma rahva üle siiralt uhke, siis tekitab see vähemalt kaasmaalastes kahtlust. Okei, sa oled enda üle uhke, kuid parema meelega õpetaksid siiski teised eestlased “õigemini” elama. Aga miks need teised siis halvasti teevad? Kas nemad on erandid või sina?
Väga palju minnakse minema. Tagasi tulemata. Äratundmine, et eestlasele iseloomulikud ebameeldivused on jäänud seljataha muudab eestlase võõral maal paikseks. Hakatakse nina kirtsutama kui samasse restorani astub teine eestlane. Milleks siis, kui isamaa armastus nõnda suur?
Mulle kirjutas proua X, kes töötab finantsvaldkonnas asjalikul kohal. Avaldas nördimust, et meie ainuke ärileht Äripäev on Õhtulehe koopia. Ainult selle vahega, et sealsed “seltskonnastaarid” on veidi teistelt elualadelt. Kohtlemine sama. Tahetakse piiluda inimeste (ka isiklikesse) rahakottidesse jne. Vaadatakse mööda avaliku huvi põhimõtetest ja ei tõmmata piiri inimese eraelul ja äritegevusel.
Olgu öeldud, et Äripäev on ainuke leht, mida enda raha välja käies tellin. Ülejäänud on mõned meesteajakirjad mis käivad mul kodus tasuta “sõbra poolest”. Ilusate naiste ja uhkete autode vahtimine on igatahes nauditavam kui teiste eraeluliste asjade üle pea murdmine. Või pea murdmine selle üle, mis tõsi või mis mitte. Tiss on tiss ja nukkvõll nukkvõll.
Igaljuhul on võimalused tunnustuseks ja infoks Eestis üsna kokku kuivanud. Ja kui iga rahvas väärib oma valitsejaid, siis kas väärime ka sellist omavahelist suhtlemist, mille üheks vormiks, suhtlemine läbi ajakirjanduse, ju ometi on?
Motiveerib see ärimehi, poliitikuid, meelelahutajaid?
Ma tahaks tõesti täna näha inimest, kes ütleb, et suudab selles olukorras tipptasemel (no eranditult kaasneb sellega teiste inimeste- ja meediahuvi) oma bisnest ajada kompleksi ja paranoiavabalt, ilma pr-nõustajate ja toetajaskonnata, motiveeritult ja ausalt, teist austades ja isamaaliselt meelestatult.
Väga haruldane.
Võibolla sellepärast sa “muretsedki” endale auto. Sest kui sa selle “ostaksid”, siis leiad sa Maarjamaalt kindlasti neid kaasmaalasi, kes sinu peale kahtlaselt vaataksid ja ütleksid “Njaa, hästi elame-hästi elame…”
Heategevusest, ärapanemisest ja “pasafiltrist”
juuli 13, 2009
Meelelahutusmeedia "stiilinäide" ja seda kõigest viie krooniga. Tulge jaole!
Täna hommikul andsin kommentaari Viru Raadiole Raadio Virule seoses Indrek Galetini näituse, Amour-Lemmikloomade eri ümber tekkinud nö “meediakära” asjus. Nn “meedia” üritab jätta muljet, justkui oleks Galetini näitus läbi kukkunud ja parem oleks, kui noormees areenilt üldse kaoks. Või noh, suhtumine on selline.
Minu seisukoht on loodetavasti ka paljude teiste selle va “meediatarbijate” seisukohaga ühtiv ja hoopis teistsugune.
Galetini näitus(ed) on olnud populaarsed ja viimase kajastamisest keeldumine (Õhtuleht) oli puhas ajakirjanike kadedus ja jonn Galetini isiku vastu. Põhjustas selle mehe liiga suur populaarsus? Sassis suhted mõne ajakirjanikuga või väljaannete legendaarne stiil “ära panna” ehk tõsta ja siis kukutada.
Kahjuks unustab eestlane (kes ajakirjanik ometi ju on) teise eestlase materdamisel igasuguse respekti ja aumehelikkuse ja sülitab selle peale, et noormees Galetin siiski ju heategevusega tegeleb. See ei huvita ühtäkki kedagi. Põnevam on ikka rääkida, et kui eelmine aasta teeniti oksjoniga mõnevõrra rohkem, siis ilmselgelt kukkus selle aasta näitus läbi. Et tegelikult polegi mingi “staarfotograaf“, mis talle nende endi poolt külge poogitud oli..
Mina Galetini asemel enam heategevusega tegeleda ei viitsiks. Milleks, kui see kellelegi korda ei lähe? Siinkohal võiksid sõna võtta ju need, kellele Galetini annetus läheb. Aga nemad on vait. Ju ei julge siis. Eestlane on üldse nadi teise eest välja astuja. Pigem poetakse ise sügavamale urgu, et endaga ei “juhtuks”.
Kummaline suhtumine.
Rõhutasin intervjuus, et inimesed kes tunnevad, et neile meedia poolt peale söödetud jamast kõrini hakkab saama, peavad lihtsalt otsima alternatiivseid vahendeid sest meelelahutusmeedia pole enam mingi meelelahutus ja seda juba üsna ammu. Aga võimalik, et peabki koguaeg olema peal mingi “pasafilter“, et eristada olulist ebaolulisest ja tõde valest.
Võta nüüd kinni.
